Presidendivalimiste lähenemine pakub ühe stiilipuhtaima «Alice imedemaal» momendi Eesti uuemas poliitikaajaloos.
Ahto Lobjakas: Kadrioru vang
27. mai 2011, 10:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oleks meil olemas tõsiseltvõetav opositsioon ning juhiks seda Toomas Hendrik Ilves, rebiks ta rotveilerina suuri tükke praeguse poliitilise status quo pehme alakõhu küljest.
Käsitades vaheldumisi lõikavat sarkasmi, antiigitsitaate ja valgustusaja klassikuid, naeruvääristaks ta parteikontorites kokkutraageldatud tagatoadiili, millega Eesti järgmine president pandi igasuguse avaliku debatita paika kolm kuud enne fiktiivseid ühekandidaadivalimisi riigikogus. Diili, mis osutab, et demokraatia Eestis lõpeb parteiladvikutes – sest erakonnavalikute mehaanika ei kuulu avalikustamisele ega õigustamisele.
Kõik see on muidugi kuiv mõtteharjutus. Täna läheb Ilves ise Kadriorus vastu teisele ametiajale tänu asjaolule, et KeRa-l ei õnnestunud 2006. aastal valimiskogus kokkutraageldatud diiliga Rüütlit ametitoolil hoida.
Võib vaid oletada, kui valuliselt ja akuutselt tajub olukorra absurdsust praegune president. Seda enam, et tal pole valikut. Ilves on Kadrioru vang, saatuse vingerpussi ohver. Eesti poliitiline süsteem ei jäta talle ühtki poliitilise sündsuse viigilehte.
Ennast Saakašvili kombel kampaaniaajaks ametist taandada pole tal võimalik, sest see, mida parteikontorites teha tuleb, ei ole kampaania. Keskerakond vaevalt «palli mängib» ja teist kandidaati Ilvese kõrvale pakub (kes oleks sama šansivaba kui hiljuti Eestit külastanud Nazarbajevi konkurendid hiljutistel Kasahstani valimistel). Millist puudust võidakse tunda rohelistest, kes oleks ehk oma mehe või naise Riigikogus Ilvese kõrvale seadnud paljast mängurõõmust.
Ilves on esimese ametiaja jooksul tõlgendanud oma volitusi ennasttaandavalt ning seisnud järjekindlalt parlamentarismi eest. Võimu koondumine parlamendi kätte on Eesti oludes kahtlemata eelistatav selle koondumisele presidendi kätte. Nüüd ilmneb aga halastamatus reljeefsuses, et ideaalne pole teinegi äärmus. Ka parlamentaarne süsteem on manipuleeritav.
Riigikogul puudub praegu oma nime vääriv poliitiline tahe. Tema institutsioonilise eneseteadvuse on halvanud parteidistsipliin. Riigikogu ei ole enam suurte poliitiliste otsuste tegemise koht ega suure poliitilise debati foorum.
Presidendile jääb tähtis roll. Ajatult, aga ka praeguses plindris. 2006. aastal sõnastas presidendikandidaat Ilves selle järgmiselt: «Presidendil lasub kohustus pakkuda avalikkusele ja poliitikutele ühiskonna liikumissuunda ja võimalikke lahendusvariante soovitud eesmärkideni jõudmiseks.»