Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Alo Lõhmus: sündimata fakti ees

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Alo Lõhmus. | FOTO: .

Postimehe kirjalistis – unises ja uhkes – üle mitme-setme aasta äge lööming puhkes. See juhtus neljapäeval, mil meie lehe juhtkiri asus seisukohale, et riik ei peaks valikaborte (naise omal soovil ilma meditsiinilise vajaduseta tehtud aborte) haigekassa kaudu kinni maksma.


Väga paljud Postimehe ajakirjanikud polnud niisuguse avaldusega nõus (paljud jällegi olid – mina nende hulgas), kuid toimetuse lis­­tis arenenud hoog­sas mõttevahetuses torkas silma üks eelarvamus, mis võib iseloomustada ühiskondlikke hoiakuid laiemalt.


Selleks on kujutelm, et abort kuulub sotsiaalsete riskigruppide nukrasse maailma ühes prostitutsiooni, alkoholismi ja narkomaaniaga ning nii nagu ühiskonnal on igas mõttes tulusam ulatada narkomaanile puhas süstal, nii on ka abortide eest hoolitsemine võimalikest halbadest valikutest parim. Seetõttu näivad paljud uskuvat, et isegi abordiohvritele on abort parem lahendus kui sündimine.


«Abordi eest kõrget hinda küsides sünnib suur hulk lapsi, kelle saatus on sattuda tänavatele, muutuda kriminaalideks jne... Vähekindlustatud inimestel pole lihtsalt seda raha, et abordi eest maksta,» kirjutas üks hea kolleeg oma õiglases nördimuses. Teine lisas: «Eks nende krooniliste aborditegijate hulgas on ikka väga suur riskigrupp asotsiaalseid või sinnakanti kalduvaid naisi, narkomaane jne ja enamasti ei sünnita nad väga kvaliteetseid lapsi ja enamasti jäävad need siis riigi ehk meie kõigi kaela.»

Tegelikult pole olukord nii hull. Tervise Arengu Instituudi kodulehel avaldatud abordistatistikast võib kergesti jääda mulje, et kõige tüüpilisem aborditegija on hoopis 28-aastane hea haridusega, töötav, kindlas partnersuhtes, ühe-kahe lapsega eesti pereema.


Nagu pole olemas keskmist inimest, nõnda ei leidu vabas looduses mõistagi ka keskmist aborditegijat, kuid fakt jääb faktiks: 57 protsenti mullustest abordiohvritest oleks sündinud nii ema kui isaga perekonda ning sama paljude emal olnuks olemas töökoht ehk sissetulek.


Töötuid aborditegijaid on vaid 2,7 protsenti. Enamikku – 60 protsenti – sündimata lastest oodanuks ees üks või kaks õde-venda, mistõttu jutul abordist kui meeleheitlikust abinõust hoidmaks perekonda liiga suureks kasvamast puudub samuti statistiline alus. Nagu naistearstid kinnitavad, soovib suur osa aborditegijatest tulevikus lapsi saada, ent lihtsalt mitte sel hetkel.


Naise teha on lõplik otsus ning see õigus on püha. Abortide keelamine tooks märksa rohkem halba kui head. Kuid kas riik peab toetama ka liiga kergekäelist otsustamist?

Tagasi üles