Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Tarmo Pikner: Savisaare viimane võitlus - mäng mõisa peale

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Savisaare Valimisliit ja Tegus Tallinn avalikustas valimisteks esinumbrid. | FOTO: Liis Treimann

Savisaar peab oma viimast võitlust. Teadagi mobiliseeritakse viimseks lahinguks kõik võimalikud ja võimatud jõud. Niisiis, kas võita mõis või leppida popsikohaga Hundisilmal – see on küsimus, kirjutab kolumnist Tarmo Pikner.

Mõisana terendab tuttav, kuid saatuslikuks saanud Tallinna linnavalitsus, kust kohus Edgar Savisaare jõuga välja tõstis. Pärast oktoobrikuiseid valimisi on aga olukord uus ja vaevalt jätkub kohtul mahti, keset pingelist jagelemist Savisaare jüngrite ja kiirabiga, juriidilisi keerdkäike välja mõelda, kuidas hunt lambakarjast eemal hoida (annan hüva nõu - selleks tuleks kohtutsirkus kiiremini lõpule viia).

Niisiis, võttis Savisaar oma kõige andunumad jüngrid (andunuim Olga Ivanova) ja asus Keskerakonna lätete poole teele. Teel selgus kurb tõsiasi - läte oli paraku ära kuivanud (lätte tühjaks ammutamist olid aegade hämaruses alustanud juba Andra Veidemann, Siiri Oviir, Sven Mikser, Ain Seppik jpt, kes leidnud uued lätted).

Luik, haug ja vähk valimiskarussellil

Savisaare juurte otsinguile tulid appi mõisnikud Jüri Mõis ja Urmas Sõõrumaa, kes oma puudulike suhtlemisoskuste varjamiseks kaasasid lobedama jutuga Mart Luige. Tegus Tallinn oli tegusalt tehtud ja paljudele jäi ekslik mulje, et nüüd läheb pealinnas Augeiase tallide puhastamiseks.

Kui kedagi üllatas, et valimisvõitlusse sekkub luik-haug-vähk sarnane kompott, siis imestada pole vaja – raha leiab raha (ainus, mis kompotti koos hoiab). Kui raha lugeda oskavad kõik, siis rahast raha teha oskavad vähesed ja just selleks need mehed ongi - rahalätted tuleb voolama panna.

Luige lend jäi selles pundis lühikeseks, sest rahamehed polnud kogu tõde avaldanud. Savisaare nimi valimisnimekirja esireal peletas Luige ja äkitselt alanud poliitikukarjääris tuli paati vahetada - istuda IRLi päästeparvele.

Valesti arvavad need, kes näevad Mõisa-Sõõrumaa rolli rahakoti raudade avajatena – pigem ikkagi rahakoti täitjatena. Küsigem, milleks on vaja üles riputada kulukaid Savisaare portreesid? Kuna tegemist on ikooniga, siis neid ju ka tänavaile üles ei panda – nende koht on pühakojas. Olgem ausad – ikoonile on joonistatud vaid üks ja sama kujund ja see on kõigile teada. Niisiis, Savisaarel on hääled ammu kotis ja siin oli Mõisa arvestus õige – mul on hääli vaja, nagu ta valjuhäälselt seletas (mitte segi ajada sooviga poliitilist programmi realiseerida).

Et Sõõrumaa oli ettenägeliku inimesena omal ajal enda suurearvulise pere tuleviku kindlustanud mõisnikule kohaselt eluaegsete (30 aastat) Tallinna koolide renoveerimis-hooldus-halduslepingutega, on vaja nendega toodetav kuld edaspidigi läikivana hoida (puhasrentaablus kuni 274 protsenti).

Jüri Mõisal terendab seevastu võimalus Savisaare pangaks nimetatud tegevusloata Ühistupangast vormida Hansapank vol 2. Ja raha hakkab voolama. Mõisa köis, las lohiseb – Savisaare järel!

Nii lihtne see ongi – seega, kõik valima!

Võimalik vaid Vene(maal)tsueelas

Siinkirjutajat kripeldab kiuslik küsimus. Kuidas kirjeldada täiemõistuslikult olukorda, kus Eesti Olümpiakomitee president (ikka seesama Sõõrumaa!) alustab valjuhäälset valimiskampaaniat munitsipaalpoliitikas ja sealjuures lüües käed kriminaalsüüdistustega kohtualusega (ikka seesama Savisaar!)?

Kas polnuks kohasem (ütleksin - kohusem) õnnitleda maailma parimat oma ala sportlast Kelly Sildarut ja olla temaga ühel pildil, mitte tukkuda haiglase Savisaarega ühisel poliitpressikonverentsil, kus too arvas heaks nimetada end Tallinna linnapeaks.

Või olnuks kohusem elada kaasa võrkpallurite eluhingelistele ponnistustele Poolas, kus tõestati Eesti kuulumist suurte võrkpalliriikide hulka (võrdluseks – reformierakonna esimees Hanno Pevkur käis vähemalt kolm korda kaamera eest läbi).

Ei kujuta ette, mida mõtlevad (pigem ei mõtle) olümpiakomitee liikmed (Erki Nool – kus sa ometi oled?) sellisest olukorrast, mis on võimalik vaid Venemaal või Venetsueelas.

Ausõna – EOK liikmed oleksid võinud ühe puudu jäänud hääle presidendi valimistel anda Jüri Ratasele (Sõõrumaa asemel) ja Eesti oleks kaks korda võitnud – mõlemad mehed, nii Sõõrumaa kui ka Ratas oleksid oma õigetel kohtadel. Siit õppetund – iga hääl loeb!

Tagasi üles