Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Juhtkiri: me kvoot pole kindlasti null, aga …

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Pagulane kohvriga. Foto on illustratiivne. | FOTO: Dominique Faget / AFP

Oleme selle üle üllatunud või mitte, aga Eestist on praeguseks hetkeks juba saanud üks neist riikidest, kelle jaoks immigratsioon on osa tavalisest elust. Hinge jaoks on murrang järsk, sest kõigest mõni aasta tagasi oli me peamine mure väljarände ülekaal.

Meil on ja ka vabariigi valitsusel peaks olema sellega seoses kaks peamist sihti. Inimesed, kes siia tulevad, peavad sulanduma eestikeelsesse keskkonda ja peaksid keskeltläbi andma Eesti majandusele juurde rohkem, kui nad avaliku võimu teenuseid, sh sotsiaaltoetusi saavad.

Kultuuriline mitmekesisus ideede vahetuse või kasvõi erinevates restoranides pakutavate maitseelamuste näol on tore ja nauditav. Töökad ja kaasinimeste suhtes lugupidavad perekonnad on Eestisse teretulnud.

Euroopat eelkõige Süürias toimuva sõja tõttu tabanud rändekriisiga seoses puhkes ka Eesti avalikus ideederuumis vaidlus, milles sarnaselt tolle hetke Lääne-Euroopa eeskujudega käsitleti immigratsiooni eelkõige skaalal «südamlik või südametu». Selles tundetormis ning erakondlike ja lausa kogu rahvast haaravate süüdistuste lainetes jäi varju see, et nii nagu enamikust teistest ühiskonnaelu küsimustest on ka rändest ja rahvastikuarengutest rääkides võimalik toetuda tervele mõistusele, hinnata olukorda adekvaatselt ja otsida toimivaid lahendusi.

Asja piltlikustades on Eesti inimestel praeguses maailmas rohkem valikuid kui pimedus-valgus, mida püüavad üksteisele vastandudes parteiliseks eduks välja mängida sotsid ja ekrelased. Meie kvoot pole null, ent see pole ka inimolemusest ja tegelikkusest hälbiv kujutlus maailmast, kus igaühel oleks justkui sünniõigus valida endale elukohaks kellegi teise õu.

Hädalisi tuleb aidata ning tublisid õppureid ja tööinimesi on põhjust tervitada ja enda keskele kutsuda. Nii nagu meie inimesed on aegamööda oma tubliduse varal võitnud kaasinimeste usalduse nendes maades, kuhu saatus neid on viinud.

Sõbralikud ja töökad inimesed on meie keskele kindlasti teretulnud. Kui te kuulete kellegi juttu sallimatusest, siis mõelge isiklikule kogemusele ja sellele, mismoodi te enda lähisugulased ja tuttavad käituvad inimestega, kes on pärit teistest kultuuridest. Tüüpiline eestlane vaatab ülemääragi lootusi panevate ootuste ja huviga inimesele, kes on tulnud teiselt maalt ja ometi tunneb rõõmu me inimestega suhtlemisest, loodusest ja ei põlga ära talvegi (mis vaatamata kombeks olevale virisemisele on ju õigupoolest vaimustav aastaaeg).

Me ei peaks omaks võtma eestlastele olemuslikult võõrast üleolevat ja põlastavat suhtumist teistesse kultuuridesse. Me oleme heatahtlikud ja sõbralikud inimesed. Aga meil pole ka mingit õigustust ega sisukat põhjust aastal 2017 kaasa minna sotsialistliku maailmarevolutsiooni uduunelmatega.

Teisiti öeldes: humanitaarabi ja immigratsiooni küsimusi tuleb käsitleda üksteisest lahus olevatena.

Tagasi üles