Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ahto Lobjakas: skisofreenia lääne ja Eesti suhtumises Afganistani

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ahto Lobjakas | FOTO: Eero Vabamägi

Afganistan on meie jaoks märgitud maa. Maailmas pole teist kohta, kus me riigina oleksime sõjas käinud ja sõjamehi ja -naisi ohverdanud. Võib vaielda, kas see oli sõda, aga Eesti enda sõdurid kohtasid Talibani ridades mehi, kes nendega sõdisid põlluharimise kõrvalt. Sellist vaenlast on raske võita (osundades üht Eesti sõdurit kümmekonna aasta eest) — sest ta kaitseb oma maad.

Siit algabki skisofreenia lääne ja Eesti suhtumises Afganistani laiemalt. Ühtpidi pole kahtlust, et tunnustatud piiride ja institutsioonidega riik soovib läänelt abi alates rahast ja lõpetades julgeolekuga. Teisalt ei kontrolli see riik oma territooriumi.

Igas Afganistani 34 provintsis, ka kõige rahulikumas, on laiu alasid, kus vägivallamonopoli valdab mõni «relvastatud opositsiooniline grupeering». Läänelikust prismast ei kõla see ehk kõik hullemini, kuna «opositsiooniline» viitaks nagu konkurentsile võimu pärast riigis, mis iseenesest on terve nähtus.

Kuid siia ongi maetud suurem osa koerast, millest Afganistan üle ei saa. Paljudes provintsides pole riiki olemas. Konkurents võimu pärast Kabulis on konkurents, mis oma  olemuselt ei erine «riigiloomest» (ja -hõivest) tuhandeid aastaid tagasi.

Võimul on tänane kipakas kahepealine süsteem, kus president on pashtun ja peaminister ehk  «juhatuse esimees» (sõna-sõnalt Chief Executive Officer) mitte-pashtun, vaid selle võrra, kui seda lubab lääne kahanenud sõjaline toetus. Ilma viimaseta oleks Afganistan aasta-paariga tagasi 1990. aastate keskpaigas, mil riigis möllas kodusõda, mille lahendas Taliban (mis koosneb 99 protsenti pashtunitest) hästi teada tulemusega.

See tähendab, et rahvusvahelise abijõu ISAFi bilanss — mille ridadesse Eestigi kuulus 2003–2014 —, on nullilähedane. Afganistani kui riiki pole õnnestunud jalule saada ning kogu valgustus- ja arendustegevus seal püsib kohaliku võimu armust. Kabuli valitsuse eelarve jääb alla Talibani uimastituludele.

Oma sissetulekud keskvalitsusel praktiliselt puuduvad, elatutakse Berliini, Londoni, Brüsseli jm doonorikonverentsidel panustatud rahvusvahelisest rahast. Riigisisestesse abiprogrammidesse jõuab eelarvevahenditest heal juhul kolmandik ning sellegi jaotumise määravad põhiosas kaks mitteläänelikku faktorit: valitsuse kontroll (või selle puudumine) territooriumi üle ning midagi, mida me võiksime nimetada korruptsiooniks, kuid mis on pigem eluviis — nimelt eeldab kohalik kultuur igalt võimupositsioonil mehelt (või harvalt naiselt) selle maksimaalset ärakasutamist enda ja omaste kasuks.

Tulles tagasi loo alguse juurde: areng eeldab stabiilsust, aga stabiilsust ei suuda Afganistanis pakkuda mitte enamasti fiktiivne riik, vaid kohalik võim. Pashtuni maadel lõunas ja idas tähendab see hästimehhaniseeritud, kuid üdini traditsioonilist stabiilsust, kus mh ülikoolidesse ei jõua pea ühtki naist — milleks anda kooliõpetust tüdrukutele, kel koduperenaistena seda vaja ei lähe ja keda kodust välja kaugele ei lasta?

Shiausku hazarade alad maa keskosa raskesti ligipääsetavates mägistes Daikundi ja Bamyani provintsides samas on arenguks valmis – kooliharidus on au sees ja ülikooli astujate suhtarv riigi kõrgeim. Arenguprojektid, mis toetavad päikeseenergiat, niisutustehnoloogiaid, mandlipuude sordiaretust, naiskoperatiive jms, õitsevad. Kuid see on habras õitseng.

Nagu näitasid 1990. aastad, hazarad kodusõjas üksi vastu ei pea. Küsimus, mida nn rahvusvaheline kogukond — sh Eesti — peaks endalt küsima, on vähem see, kuidas Afganistani «riigina» toetada, vaid see, kuidas kohalike õisi külma näpistuse eest kaitsta.

* Autor külastas juulis MTÜ Mondo toetusel Daikundi provintsi Afganistanis

Tagasi üles