Ajakirjanduse roll on aegade jooksul ühiskonnas toimuvale vastavalt muutunud, kuid alati peegeldunud kolmel viisil – poliitiline, hariv ja meelelahutuslik. Aastaid tagasi oli esikohal poliitilise vahendaja roll, nüüd aga seisavad kõik kolm aspekti kõrvuti, kirjutab vabakutseline ajakirjanik Kadri Kütt.
Ajakirjandus nagu teisedki elu valdkonnad on pidevas võidujooksus ajaga ja peab kohanduma ühiskonnas toimuvaga. Aastaid domineerinud poliitiliste sõnumite edastaja rolli kõrval on üha enam pead tõstnud ajakirjanduse teised olulised tahud. Erinevate lähenemiste analüüsi tulemusena arutletakse, millised on ajakirjanduse põhilised rollid tänases maailmas ja kas mõni neist täidab ka peaosa.
Aastaid tagasi, kui meedia oli täielikult riigile ja selle poliitilisele suunale allutatud, ei olnud põhjust rääkida ka ajakirjanduse erinevatest rollidest. Väljaannete selge eesmärk oli jagada kodanikele informatsiooni, mis suunaks neid riigi juhtorganite soovitud suunas mõtlema ja tegutsema.
Mida aeg edasi, seda sõltumatumaks ajakirjandus muutus ja üha enam tõstsid pead ka faktipõhised uudised. Inimesteni jõudsid teemad, mis neid tegelikult huvitasid ja tekkis võimalus kaasarääkimiseks.
Nüüdseks on ajakirjanduse poliitiline roll läbinud transformatsiooni, mille tulemuseks on segu vähestel või kinnitamata faktidel põhinevast ja konkreetse ajakirjandusliku kanali subjektiivsetest eelistustest lähtuvast meediast.
Kaasaja ajakirjandus on iseloomulik ka Jesper Strombacki artiklis välja toodud demokraatia protseduurilisele mudelile. Protseduuriline demokraatia annab ajakirjandusele vabaduse käsitleda kõiki teemasid, mis ühiskonda huvitavad. Rohkete ideede turul leitakse seejuures erinevaid väljendusviise, mis ei vaja standardeid ja sisaldavad jagatava info osana ka subjektiivset tõde.
Stombacki käsitluses eeldavad ka ülejäänud kolm – konkureeriv, osaluspõhine ja arutlev demokraatia – ajakirjanduselt erinevat lähenemist.
Konkureeriv demokraatia ootab ajakirjanduselt erapooletuid uudiseid, mis põhinevad faktidel ja võimaldavad usaldusväärse info kaudu inimestel oma arvamuse ning tegevused kujundada.
Osaluspõhine lähenemine seab esikohale ajakirjanduse rolli sotsiaalsete probleemide ja ühiskondlike otsustusprotsesside ausal kajastamisel. Kodanikele soovitakse anda võimalus neil teemadel kaasa rääkida, mitte kajastada poliitikat kui kõrgemalseisvat mõjutamatut süsteemi.
Arutleva mudeli korral on ajakirjandus platvormiks, millel toimuvad diskussioonid lahendamist vajavate küsimuste üle. Arutelusid initsieeriva ja õiglase osapoolena aitab ajakirjandus probleemidele lahendusi leida, tagades omalt poolt faktipõhise informatsiooni. (Strömbäck, 06.07.17)
Ajakirjanduse roll sõltub seega nii domineerivast poliitilisest mudelist kui ühiskonnast laiemalt. Christians, Glasser, McQuail, Nordenstreng ja White (2009) käsitlesid meedia kui laiema valdkonna rolle monitooriva (võimule alluv), soodustava (ühiskonda teeniv), radikaalse (poliitilises süsteemis kahtlev) ja koostööaltina (riiki ja selle institutsioone teeniv).
Igas rollis on ajakirjandusel täita erinev missioon ja osapool, kelle huve teenitakse. Tänases maailmas on ajakirjanduse poliitiline roll hägustunud ja selle asemel võimutseb täielik vabadus, mis seab piirid pigem poliitikale endale. Ühiskonnas tekitab see aga segadust, kuna otsitav tõde tuleb ise välja selgitada.
Öeldakse, et massimeedia abil on võimalik inimeste suhtumist ja hoiakuid muuta. Meedial on piiramatu võim ja ajakirjanduse poliitilise rolli kõrval on üha enam esile tõusnud ühiskonda hariv.
Ühest küljest on see positiivne, kuna ajakirjanduse vahendusel viiakse inimesteni oluline teadmine ülemaailmsetest uudistest. Infot on võimalik tarbida igal hetkel ja kõikjal, mis tekitab tunde, et oleme teises riigis või mandril toimuvale oluliselt lähemal kui tegelikkuses (Mehraj, H. K., Bhat, Mehraj, H. R., 2014). Mujal maailmas toimuvaga tekib emotsionaalne side, inimesed mõtlevad, uurivad ja arutlevad neid kõnetavatel teemadel varasemast rohkem kaasa.
Ka teadus-, majandus- ja meditsiiniuudised on kättesaadavamad ning soodustavad enesearengut. Kõigil on võimalik end huvipakkuvas valdkonnas spetsialistiks koolitada, kui vaid suudetakse infomüras kuldne ja tõene kesktee leida. Ühiskond on kursis abivajajate olukorraga ja panustab rohkem heategevusse. Info kiire kättesaadavus ja ajakirjanduse õpetlik lähenemine võimaldab selle tarbijatel oma eluga lihtsamini ja vahel ka paremini toime tulla.
Prohvetliku rolli negatiivne külg on aga infoküllus, mis teeb raskeks terade eristamise sõkaldest. Laialt leviva info põhjal tehakse ennatlikke järeldusi, mis teatud juhtudel nagu isepäisel haiguse ravimisel või eelarvamustest tulvil kontaktis teisest rahvusest isikuga võib väga kehvasti lõppeda.
Ajakirjanduses igapäevaselt kajastatavate teemade kohta võib meediakanalitest leida vastanduvaid fakte ja arvamusi. Ühiskonna ja iga üksikisiku ülesanne on omada piisavalt kriitilist meelt, et leida enda jaoks tõde.
Samas lasub vastutus ka ajakirjanduse sisu loojatel, kes võiksid oma õpetlikku rolli silmas pidades uudiste kvantiteedile sisu kvaliteeti eelistada. Ajakirjanduse prohvetlik roll on nagu poliitilinegi justkui kits kahe heinakuhja vahel – ühel pool vabadus ja teisel südametunnistus.
Tänavuse pressivabaduse indeksi põhjal on Eesti maailmas 12. kohal, mis annab põhjust uhkust tunda ent jätkuvalt enese suhtes kriitiline olla (2017 World Press Freedom Index).
Klassikalisest ajakirjandusest rääkides arutletakse selle üle, kas kvaliteetne ajakirjandus on objektiivne. Pigem on jõutud järeldusele, et ajakirjanduslikud meetodid on objektiivsed ja nende vahel valiv ajakirjanik peab langetama otsuseid, mille tulemusena on uudis tema subjektiivsusest mõjutatud.
Sellele vaatamata nähakse ajakirjanduse rolli eelkõige põhjaliku info koguja, selle tõestaja ja kinnitajana, mis eristab ajakirjandust teistest kommunikatsiooni vormidest nagu propaganda, reklaam, väljamõeldis või meelelahutus (Dean, 07.07.17).
Tänapäeva meedia kõige suuremaks erinevuseks võrreldes aastatetagusega on aga just meelelahutuse hulk ajakirjanduses. Olgu tegemist televisiooni, raadio või eri väljaannetega – poole või rohkem kogu pakutavast sisust moodustab reklaam. Ajakirjandus on vahendiks tarbimise soodustamisel. Reklaam liigub ajakirjanduslike kanalite populaarsuse muutumisega kaasa ja nii leiame üha enam ostumõjutusi näiteks nutitelefonist mõnd uudisteportaali sirvides. Kui mitte otsesel kujul, siis aitavad teenuseid ja tooteid müüa sisuturundusele keskenduvad artiklid, mis mõnikord pakuvad ka õpetlikku sisu, aga on siiski lõppmüügile suunatud.
Atraktiivsete reklaamide kõrval soodustab ajakirjanduse meelelahutaja rolli vabam ühiskond ja piiramatud võimalused. Ajakirjanduslikke kanaleid luuakse pidevalt juurde, sest nagu erinevad inimesed ootavad mitmekülgseid uudiseid, vajab iga sihtgrupp ka oma meediumit. Vastavalt maitse-eelistustele võimaldab nüüdisaja ajakirjandus valida, milliseid uudiseid tarbida soovitakse ja kohandab ka oma sisu vastavalt. Meediakanaleid põgusalt analüüsides võib märgata, et edukamad on pigem asjalikku sisu ja meelelahutust kombineerivad.
Ajakirjandus ei ela oma tarbijateta ja seega tuleb kõigil valdkonna spetsialistidel kohanduda ühiskonna muutunud nõudmistega. Päevakajaliste ja tõsisemat laadi uudiste kõrvale soovitakse adrenaliini, intriige ja kerget nalja, mis ärevaid ning positiivseid emotsioone tekitaks. Ajakirjanduse roll meelelahutajana ei ole vähemtähtis kui oluliste uudiste edastaja ja ühiskonna õpetaja oma. Rollide kaalukauss läheb tasakaalust välja siis, kui meelelahutusest saab ajakirjanduse põhiline osa ja kaob faktipõhine ning õpetlik olemus.
Ajakirjanduse roll on aegade jooksul ühiskonnas toimuvale vastavalt muutunud, kuid alati peegeldunud kolmel viisil – poliitiline, hariv ja meelelahutuslik. Aastaid tagasi oli esikohal poliitilise vahendaja roll, nüüd aga seisavad kõik kolm aspekti kõrvuti.
Muutunud on ajakirjanduse olemus üldisemalt. Faktipõhiselt ja eraldiseisvalt uudisloomelt on toimunud ümberorienteerumine pigem kiirele väljundile ja n-ö ühisajakirjandusele. Ajakirjandusse saavad panustada kõik ja kontrolli loodava üle on pea võimatu haarata.
Seega võiks ajakirjanduse peaosaks ühiskonnas nimetada rolli vaba eneseväljenduse võimaluse pakkujana kõigile, olgu see otsese osalemise või ajakirjandusest tuleneva initsieerimise ning suunamise kaudu.
Kasutatud allikad:
Strömbäck, J. (2005) In Search of a Standard: four models of democracy and their normative implications for journalism. Journalism Studies, Vol. 6, Iss. 3, 331-345. Kasutatud 06.07.2017 http://www.tandfonline.com/doi/abs/10.1080/14616700500131950?journalCode=rjos20.
Christians, C., Glasser, T., McQuail, D., Nordenstreng, K. and White, R. (2009) Normative Theories of the Media: Journalism in Democratic Societies. Urbana, IL: Illinois University Press.
Mehraj, H. K., Bhat, A. N., Mehraj, H. R. (2014) Impacts OF Media on Society: A Sociological Perspective. International Journal of Humanities and Social Science Invention, Vol. 3, Iss. 6, 2319 - 7722. Kasutatud 06.07.2017 http://www.ijhssi.org/papers/v3(6)/Version-4/L0364056064.pdf.
2017 World Press Freedom Indeks, Kasutatud 07.07.2017 https://rsf.org/en/ranking.
Dean, W. The elements of journalism. American Press Institute. Kasutatud 07.07.2017 https://www.americanpressinstitute.org/journalism-essentials/what-is-journalism/elements-journalism/.