Läti ühiskonnas pole maksude teema taasiseisvusaja vältel sedavõrd suurt resonantsi tekitanud kui praegu. Koalitsioonipoliitikud kinnitavad, et ulatuslikust maksureformist saab päästerõngas, mis stagneerunud majanduse uuesti käima tõmbab ja õnne uuesti lätlaste õuele toob. Selle tulisemad kriitikud soovitavad inimestel juba kohvreid pakkida ja manavad apokalüptilisi pilte, mille järgi mõistab maksureform Lätile igavese pankroti ja vaesuse.
Reformi algne idee oli lõunanaabritel lihtne: jätta inimestele rohkem raha kätte, vähendada tööjõu maksukoormust ja selle asemel senisest enam maksustada tarbimist, lisaks motiveerida ka ettevõtjaid jätma raha ettevõttesse selle arendamiseks. Kuid praegusel kujul tööjõu maksukoormus hoopis kasvaks. Nii on ka näiteks lätlaste maksumuudatusi Postimehele kommenteerinud Eesti kaubandus- ja tööstuskoja ekspert Marko Udras osutanud, et lätlaste plaanitaval sotsiaalmaksu tõusul, astmelise tulumaksu juurutamisel jms on sealse ettevõtluskeskkonna jaoks negatiivne mõju.
Nii Läti kui ka Eesti maksureforme peamine tagant tõukav jõud on olnud valitsuse rahapuudus ja vajadus seda kiiresti leida. Mõlema riigi elanikkonnad vananevad ja surve eelarvele ainult kasvab. Põhimõtteliselt näevad mõlema riigi valitsused ühiskonda praegu käsnana, millest võib vajamineva välja pigistada, kui siit või sealt kohast kõvemini peale rõhuda.
On selge, et eri ühiskonnakihtides valitsevad maksureformide suhtes erinevad ootused. Nii unistavad inimesed korralikust elatustasemest, ettevõtjad loodavad ennekõike õiglasemaid tingimusi ja reegleid, välisinvestorid eeldavad stabiilsust ja prognoositavust. Valitsuse ülesanne ongi katsuda leida erinevate huvide vahel kompromiss, mis pole muidugi ülesanne kergete killast. Paraku pole praegused Eesti ega Läti valitsused nende otsimisega end üleliia vaevanud. Nende jaoks on selgelt esiplaanil sooritus lähenevatel valimistel, mitte aga võtta vastutus pikemaajaliste perspektiivide eest, nagu õpetas omal ajal Tšehhi esimene president.
