/nginx/o/2017/02/10/6325837t1h77d4.jpg)
Eesti viimase aja kõige kuulsam puu, Haaberstis asuv hõberemmelgas, sai reedel veel ühe tõsise toetusavalduse osaliseks. Tavapäraselt täiesti adekvaatsed ja aeg-ajalt ka igati tõsiselt võetavate sõnavõttudega esinenud riigikogu liikmed Mart Nutt, Eerik-Niiles Kross, Artur Talvik ja Rainer Vakra tegid pöördumise ministrite, muinsuskaitseameti ja Tallinna linna poole. Nende hinnangul on hõberemmelgas omandanud kõik ohustatud loodusliku pühapaiga tunnused ja juba seetõttu ei tohi teda maha võtta.
«Loodusliku pühapaiga üks põhitunnus on, et tal on kogukonnale eriline vaimne tähendus. Pole kahtlust, et tänaseks kuulub Haabersti hõberemmelgas selliste objektide hulka,» seisab pöördumises. Kui keegi lugejatest loeb hõberemmelgast praegu esimest korda, siis teadmiseks, et jutt käib Paldiski maantee tee-ehitusele ette jäävast puust, mida linn soovib maha võtta, looduskaitseentusiastid aga lausa telgivad seal all, et tagada ööpäevaringe valve.
Kas peale praeguse kodanikealgatuse veel miski selle puu pühaks teeb, pole selge. Veebist leitavas pühapaikade andmekogus Haabersti hõberemmelgat pole. Pole ka teada, et selle puu külge oleks varem linte seotud või võra varju tassiga piima viidud.
Argumente hõberemmelga langetamise poolt ja vastu on kõvasti rohkem kui leheruumi. Ühe puu saatuse jätaksin mina pigem spetsialistide hooleks. Küll on silmatorkav, et mida rohkem tähelepanu saab eakas puu ajakirjanduses, mida tähtsamaks muutub tema saatus osale valijaskonnast, seda aktiivsemaks lähevad ka poliitikud.
Keskerakondlane Peeter Ernits, kes, tõsi, on loodusemees kogu aeg olnud, on juba korduvalt hõberemmelga kaitseks sõna võtnud. Reformierakonna linnapeakandidaat eelolevatel kohalikel valimistel Kristen Michal kasutab hõberemmelga teemat praeguse linnaplaneerimise kritiseerimiseks, aga konkreetset vastust, kas puu tuleks maha võtta või mitte, ei anna. Ja nüüd siis veel neli pühapaigaloojat-poliitikut.
Kas kõik need avaldused sünniksid, kui sügisel poleks kohalikke valimisi? Kas too väärikas, aga ilmselgelt oma elu lõpul puu oleks üldse veel püsti? Hõberemmelgaga valimiskampaanias vehkida on ju igati turvaline. Pahaks panevad seda väga vähesed valijad, märgatavale osale jääd aga meelde kui õige asja eest seisja. Oled keskkonnakaitsja ja mõistad rahva muret.
Kirglikud vastalised on hea pinnas poliitikutele uute valijate leidmiseks, sest nendega ühele poolele asumine on lihtne viis veenda inimesi enda poolt hääletama. Tõsi, riigimehelik oleks kõige selle emotsionaalse möllu keskel lähtuda ratsionaalsetest argumentidest. Aga siis oleks see puu juba maha võetud ja tee-ehitus edasi liikunud. Mis suure tõenäosusega ka juhtub, mille järel saab teha avaldusi oma nördimuse väljendamiseks.