/nginx/o/2014/01/10/2742314t1h3f08.jpg)
Euroopa viibutas (eriti vahepeal) vihaselt näppu USA suunas, aga see pole päris õige. Kui siinsed pangad vanguvad seetõttu, et nad olid seotud halbade tehingutega sealsel kinnisvaraturul, siis võiks küsida, mille tarvis nad peavad ülal analüütikute ja ekspertide armeed, kui nood ei oska riske hinnata. Liiati oli ka Euroopa enda kinnisvaraturul, eriti muidugi Hispaanias, «mulli» märke.
Olukorras, kus rahamaailm on nii läbi põimunud, oleks õigem rääkida heaoluühiskonna kollektiivsest äpardusest. Suhteliselt ülekohtuselt on selle all kannatanud mõni arengumaa, näiteks Indoneesia, kelle börs kukkus rohkem kui läänes.
Kuidas mõjutab kriis Venemaad? Isegi kui üleilmne majanduslangus ei tule üüratu, on naftahind ikkagi 70 dollari piiri lähedal, mil Venemaa peaks hakkama tegema negatiivset lisaeelarvet. Idanaaber on teeninud hiigelsummasid, aga suure osa sellest on söönud korruptsioon.
Infrastruktuuri oleks rammusatel aastatel võinud märksa rohkem arendada. Lihtrahvas ei tunneta praegust kriisi, sest kuigi Vene börs on mahult maailma suuremaid, askeldavad seal vähesed, enamikul rahvast pole aktsiaid ega osakuid. Aga kui riik saab tooret vähem eksportida, kasvab tööpuudus ja elutase langeb.
Sel puhul ei saa jätta nõustumata nendega, kes ütlevad, et majanduslangus Venemaal oleks kahjulik. Definitsiooni järgi võib sellega kaasneda (välis)poliitiline ebastabiilsus, kuna rahvale on vaja midagi «asemele» anda (enesetunnet vms). Samas tuleb tõdeda, et see mõttekäik kehtiks normaalse riigi puhul, aga – ceterum censeo – Venemaa on erijuhtum.
Vaatame natuke ajas tagasi. N Liidu majandus oli juba kokku varisemas, kui 1973. aastal nafta hind paari kuuga neljakordistus. Uued lisatulud võimaldasid ladvikul reforme edasi lükata ja agooniat viisteist aastat pikendada. Kuigi šovinistid peavad 1990ndate algust Venemaa häbiajaks, on ilmne, et kui toonane suund oleks jätkunud, võiksime praegu ehk rääkida Venemaast kui rahvaste kodu normaalsest liikmest.
Selles, et läks teisiti, on suuresti süüdi nafta- ja gaasihinna hirmuäratav tõus maailmaturul. Koos elujärjega on kaasnenud vene revanšismi- ja impeeriumimeelsus, mis päädis äsja Gruusia sündmustega. Näeme, et majanduslik kosumine ei taga Venemaal stabiilsust, vaid pigem vastupidi, see loob platvormi rahvusvaheliste pingete tekkimiseks.
Kriisi järelmõjudest kõneldes on vist enim aineks Ameerika roll(imuutus). Soovitaksin ka siin natuke laiemat pilti vaadata, nii umbes saja kahekümne aasta lõikes.
Ameerikal oli 19. sajandi teisest poolest eeldusi saada maailma võimsaimaks riigiks ja sajandivahetuseks oligi ta jõudnud tööstustoodangult esikohale. Aga tema vahe ülejäänutega polnud kordades erinev. (Meenutame kas või seda, et juhtiv teadus- ja tehnoloogiariik oli 20. sajandi esimesel veerandil Saksamaa.)
On arvata, et tasapisi oleks USA edu kasvanud, aga otsustava vahe tegid sisse kaks Vana Maailma enesehävituslikku sõda. USA oli liitlasena abiks ja aitas Euroopa pärast jalule, aga ta teenis ise sõjalaenude ja ka muu pealt üpris kenasti. Igatahes Vana Maailm läks arengus tükiks ajaks tagasi.
Ilma selleta olnuks täiesti võimatu, et 1940ndate lõpul andis USA üle poole kogu maailma tööstustoodangust. Ameerika juhtroll polnud üksnes tema enda n-ö teene, vaid ka välistest põhjustest tingitud, talle kätte mängitud. Ent kas sai säärane ebanormaalne olukord lõpmatuseni kesta, iseäranis nüüd, maailma avanedes? Ja milleks? Ma ei näe unipolaarsuses midagi kasulikku, muidugi tingimusel, et teiste võimsate riikide rõhuv enamik toetab vaba ühiskonna ideaale. Nüüd toimubki maailmas korrektsioon, Ameerika on tulevikus primus inter pares (esimene võrdsete seas – toim). Need, kes parastades talle kadu ennustavad, ei mõista Ameerika üht olemuslikku joont. See on tohutu dünaamilisus ja sisemine energia, tänu millele USA saab hädadest kiiremini jagu kui mõni muu riik.
Kedagi tema kõrvale asumas, saati teda asendamas ei ole. Ei maksa kasvuprotsente, kuldmedaleid või taikonaute (ei üksikult ega koos) ajada segi liidrirolliga tervikuna, mis on midagi hoopis muud. Hiina elab praegust kriisi kergemini üle kui teised, sest lääne ostujõu nõrgenemise kompenseerib tema siseturu kasv. Kui seal on ka ainult 10 protsenti tarbimisvõimelist elanikkonda, siis teeb see ometi 130 miljonit inimest.
Hiinal on kahe triljoni jagu välisvaluutat, ta punub maailmas võrku, ehitab, aitab, ostab. Aga see on nälga ning janu aimava hiiglase meeleheitlik ettevalmistus omaenda tohutuks kriisiks, katse seda vältida.
Kas on ka võitjaid? Ilmselt Gordon Brown. On öeldud, et kriis tuli talle kõige sobivamal hetkel, nagu Falklandi sõda Margaret Thatcherile. Rahandusspets Brown sai näidata, et tema on juht, kes riigi kriisist välja toob.
Lühidalt: riik mitte ei osta üles pankade halbu laene ja hüpoteeke, vaid hakkab põhilistes pankades ise osanikuks ning garanteerib pankade üksteisele antavad laenud. Nõnda saavad nood julgust ja raharinglus taastub. Muidugi näitavad alles lähikuud, kas Browni ikka võib (teatava liialdusega) pidada maailma päästjaks. Aga tema retsepti võtsid üle Mandri-Euroopa riigid ja teisipäeval tegi enam-vähem sama ka George W. Bush.
Mõistagi pole asi üksnes rahas, vaid majanduses tervikuna. Kõik arenenud riigid on praegu sidunud oma pankadega hiigelressursse. Kuigi on võimalik, et raha hakkab tõesti liikuma ning peagi voolab seda juurde juba erasektorist, nii et maksumaksja raha ei kulutatagi ära (nii vähemalt loodetakse). Aga ikkagi jääb muudes ühiskonnaelu valdkondades selle tõttu nüüd võib-olla väga palju tegemata ning üldine areng aeglustub.
Kes kannatavad enim? Ilmselt need, kes on juba praegu vaesed. Väheneb arenguabi. Kui USA teise presidendidebati ajal küsiti, kust kulusid kärpida, vastasid niihästi McCain kui Obama, et välisabilt. Tõsi, suhtarvult pole USA abistajate esirinnas.
Olulisem on see, et koos majanduslangusega süveneb protektsionism arenenud maade majanduses. Ja kaubanduses, mis olevat üleilmastumise tuiksoon, lööb pulss nõrgemini. Põhjus on lihtne. Maailmakaubandus rajaneb 90 protsenti krediidil. Seejuures on lühiajaline krediit eriti tähtis just arengumaadele. Väheneb krediidivõimalus, väheneb kaubandus. Maailmapanga juht Robert Zoellick on öelnud, et «praeguse kriisi mõju vaesematele riikidele võib olla eluaegne».