Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Andrei Kuzitškin: meie, venelased, oleme igal maal peale Venemaa külalised

55
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Andrei Kuzitškin | FOTO: Mihkel Maripuu / Postimees

Ennast venelaseks nimetav inimene ei saa mitte kuidagi kiidelda, et on elanud Eestis juba kakskümmend aastat, aga ei oska ega tahagi osata eesti keelt. See ei ole vene inimene, see on rahvuseta arulage pööbel, kommenteerib arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin Arkady Hodose lugejakirja.

Kallid eestlased!

Mihhail Bulgakovi jutustuses «Koera süda» ei soovitanud professor Preobraženski enne lõunasööki nõukogude ajalehti lugeda, sest need ajavad isu ära. Samamoodi ei soovita mina teil enne magamaminekut lugeda Arkady Hodose fantaasiaid eesti keele õppimise kohta, sest muidu tulevad veel õudusunenäod.

Tõepoolest, Eestis on kuidagi vaikseks jäänud: riik valmistub Euroopa Liidu eesistumiseks, kohalike omavalitsuste valimisteks valmistutakse samuti ilma liigse müra ja skandaalideta, Venemaa teema on sisuliselt poliitilisest päevakorrast üldse kadunud. Kuidas nii ometi saab!

Ja siis hakkabki Eesti ajakirjandus tormiliselt arutama Reformierakonna ettepanekut viia lasteaedades haridus üle eesti keelele. Keskerakondlased ja Venemaa-meelsed aktivistid räägivad vene valijatele õudusest pärani silmi peatsest katastroofist, maalivad nende ette süngeimates värvides lähituleviku, mil lasteaiakasvatajad sunnivad kolmeaastaseid vene lapsi ähvarduste saatel ära õppima sõna «Tere!»

Ent see vene valija miskipärast üldse ei ehmunud. Keegi ei tulnud protestima, keegi ei palunud Yana Toomil Euroopa Parlamendi tasandil hakata vene mudilasi kaitsma vägivaldse eestlusse pööramise eest. Kogu teema sumbus imekiiresti.

Küllap selle peale süttiski «spetsialisti» peas uus särav idee: hirmutame parem eestlasi ja tuletame neile meelde venelasi, kes pühivad jalad ka puhtaks eesti keelest ja kultuurist. Nii sündis too «Hodose kiri».

Ja etskae, eestlased läksid õnge ja erutusid: järjekordse Kremli antiutoopia alt võib lugeda ligi sadat kommentaari. See pole enam naljaasi! Kõik tümitavad üksmeelselt «õnnetut putinoidi», millega ainult kinnistavad negatiivset stereotüüpi «rumalast venelasest, kes muudkui magab ja vaatab pealt, kuidas Putin ründab Toompead».

Aga teate mis: asjad pole sugugi nii! Tegelikult on juba isegi olemas vastus küsimusele «miks peaks venelane Eestis eesti keele ära õppima».

Ja selle vastuse on andnud tänapäeva vene noored ise, kes tahavad elada Eestis ja Euroopas ning soovivad püstitada kindlaid tulevikuplaane. Need noored õpivad eesti keelt, sooritavad riigieksameid, lähevad bussis telefoniga kõneldes vajaduse korral sujuvalt vene keelelt eesti keelele üle.

See ei ole vene inimene!

Sellised tegelased nagu Hodos on seevastu mammutid, väljasurev klass. Nad üritavad klammerduda oma vene identiteedi külge, ehkki on ise selle juba ammu kaotanud. Miks? Sest vene kultuur on tõepoolest suur ja rikas. Aga just vene kultuuri- ja haridustraditsioon on alati nõudnud suurepärast võõrkeelte valdamist.

Selle rahva keele oskamine, kelle maal elad, ei ole mitte ainult kasulik karjääri huvides – ei, see näitab kultuursust. Ennast venelaseks nimetav inimene ei saa mitte kuidagi kiidelda, et on elanud Eestis juba kakskümmend aastat, aga ei oska ega tahagi osata eesti keelt. See ei ole vene inimene, see on rahvuseta arulage pööbel.

Jah, muidugi, eks võib ju ka joosta mööda küla ringi ja kisada: «Olen rumaluke! Olen täitsa loll!» Sellist inimest võib austada aususe eest, aga vaevalt saab niisuguse teadaandmise üle uhkust tunda.

Eesmärk ainult provokatsioon

Kõik nõndanimetatud kollektiivse Hodose argumendid peavad illustreerima venelaste elajalikku vihkamist kõige eestiliku vastu. Sellise kirjatüki siht saab olla ainult üks: provotseerida, provotseerida ja veel kord provotseerida.

Ükski eesti keele vastu esitatud argument ei pea vett. Näiteks mõttekäik vene keele kui riigikeele hädavajalikkusest. Igaüks teab ammugi, et Ameerika Ühendriikides ei ole riigikeelt, aga elamiseks ja töötamiseks lihtsalt tuleb osata inglise keelt ning nii õpivad kõik selle ka kenasti ära. Kusjuures ameeriklased ei ole sugugi ühtne etnos, vaid ajalooliselt kujunenud rahvaste kogum, keda muu hulgas ühendab üks keel. Lõuna-Aafrika Vabariigis samal ajal on ametliku keele staatuses 11 keelt, mis ei ole seni kuidagi kaasa aidanud rahvaste konsolideerimisele ja ühtse rahvuse kujunemisele.

Ettepanek anda vene keelele riigikeele staatus on järjekordne lõks. Ilma selletagi on ju täiesti loomulik, et venelasi ei vabasta miski vajadusest eesti keel ära õppida.

Möödunud aastal korraldasime Narvas kohalikele vene noortele lõimumisseminari, kus panime hääletusele küsimuse: «Kas vene keel peaks olema Eestis teine riigikeel?» Neljakümnest seminaril viibinust toetas seda mõtet ainult neli.

Hodos arvab, et kui vene keel saab riigikeeleks, tagab see venelaste identiteedi säilimise.

Ameerikas San Franciscos on aga suur Hiinalinn, kus hiinlased on elanud juba 150 aastat ja säilitanud identiteedi. Sealjuures võivad nad kõik vabalt lobiseda inglise keeles. Isegi Venemaal on tatarlased, jakuudid, udmurdid ja veel kümned rahvad sajandeid säilitanud rahvusliku identiteedi, keele ja kultuuri. Ometi on Venemaal ainult üks riigikeel, nimelt vene keel.

Samuti püüab Hodos spekuleerida ajalooteemal, millega näitab selgelt, et on kõigest (palgaline?) provokaator. Nõukogude okupatsioon on teatavasti eesti rahvale kõige valusam teema.

Hodos just sellesse valupunkti hoobi annab, ässitades eestlasi venelaste vastu, kui räägib, kuidas Narva elanikud võtsid 1939.–1940. aastal Punaarmeed lauluga vastu. Küllap mõni tõesti võttis.

Alles hiljem sai selgeks, et tervelt veerand neist Eesti elanikest, kelle Nõukogude võim Siberisse saatis, oli vene päritolu. Ja kui 1941. aastal jõudsid Eestisse sakslased, asusid paljud eestivenelased teenima Wehrmachtis.

Isegi Venemaaga ei saa võrrelda

Kui Hodos asub laulma laulu vene keele ja venelaste diskrimineerimisest Eestis, siis jääb mulje, et ta ise elab sootuks kuskil mujal. Sest Venemaa propaganda seisukohalt, mille huve Hodos esindab, ei ole näiteks mind üldse olemas.

Ma ju õpetan vene keelt tavalises eesti koolis Kosel. See aga ei sobi kuidagi propagandaklišeega: eesti lapsed ei saa ometi õppida vene keelt! See on ju ometi Eestis täiesti keelatud! Just nii reageeris minu Tomskis elav onu, kui jutustasin talle, millega tegelen Eestis.

Onu on 85-aastane, vaatab järjepanu televiisorit ja usub kõike, mida sealt räägitakse. Minu onu ei tea, et venelastel on Eestis privilegeeritud positsioon: riik hoolitseb selle eest, et nende peale ei langeks ühtegi tolmukübet, lausa 4,5 miljoni euro eest on venelastele ostetud hirmkallis mänguasi emakeelse telekanali kujul, venekeelses ajakirjanduses avaldatakse ainult neid uudiseid, mis ei häiri ega solva venelasi, vene keelde tõlgitakse kõik ravimikirjeldused, samuti dubleeritakse vene keelde peaaegu kõik reklaamtekstid. Ma ei tea maailmas mitte ühtegi riiki, kus venelasi niimoodi poputataks nagu Eestis. Isegi Venemaa ise ei kannata seda võrdlust välja.

Segregatsioon algab pihta lasteaiast

Siiski kujutavad Hodose mõttekäigud ohtu. Aga mitte eestlastele, vaid hoopis venelastele.

Möödunud nädalal esitles Tiit Tammaru parlamendis Eesti inimarengu aruannet. Paraku pidid uurijad nentima riigi vene ja eesti kogukonna olulist erinevust. Venelased teevad karjääri aeglasemalt kui eestlased, seisavad sotsiaalsel redelil astmekese alamal, nende sissetulekud on väiksemad, nad ostavad kehvema kvaliteediga eluasemeid kehvemates piirkondades.

Tekib küsimus: mis on sellise nukra olukorra põhjustanud?

Vastus: venelaste halb eesti keele oskus. Segregatsioon keele alusel hakkab peale juba lasteaiast. Kui inimene ei oska eesti keelt, on tema ees kinni tee riigi- ja munitsipaalametitesse, ta ei saa töötada politseis, tuletõrjes, haiglas, poes või restoranis.

Oleks äärmiselt imelik, kui läheksin näiteks Tomskis kohvikusse ja esitaksin tellimuse vene keeles, aga usbekist ettekandja ei saaks minust aru ja tooks kanaprae asemel lauale šašlõki. Täpselt samamoodi oleks Tallinnas äärmiselt imelik, kui eestlane ei saaks kaupluses ostu sooritada, sest venelasest müüja ei mõista, mida ta soovib. Narva on samuti näide. Ainult et halb näide. Eestlasi seal peaaegu ei ole, nagu pole ka elanikel sisuliselt motivatsiooni eesti keelt õppida.

Ent pole ka linna suunatud investeeringuid. Eesti ärimehed pelgavad Narvat, sest tööandjad ja -võtjad kõnelevad eri keelt ega mõista üksteist. Ehk just seepärast on Narva sattunud sotsiaalmajandusliku depressiooni küüsi ja inimesed pagevad sealt igasse ilmakaarde.

Hodos aga paneb nüüd ette selline olukord lausa seadustada, jätta vene rahvas kindlalt harimatuse ja teadmatuse küüsi ning suruda nad sisuliselt getosse.

Külaline austab peremeeste elukorraldust

Minu hea tuttav Olga Saikovskaja, Kostivere eesti kooli direktor, avaldas hiljaaegu ajalehes MK-Estonija artikli eesti keele õppimise tulust ja kutsus vene õpilaste vanemaid üles mitte takistama lastel ise oma eluvalikuid langetada.

Eesti keel täna võrdub avatud uks Euroopasse homme. Olen Olgaga täielikult nõus ja tahan ainult lisada, et eestivenelastel on eestlaste ees üks suur eelis. Kui venelane ei taha eesti keelt õppida ega Eestis karjääri teha, saab ta alati naasta ajaloolisele kodumaale Venemaale. Eestlastel sellist võimalust ei ole, nendel ei ole kuhugi taganeda, nende selja taga on ainult Saaremaa ja Hiiumaa.

Meie, venelased, võime tunda uhkust oma keele ja kultuuri üle, alal hoida traditsioone ja säilitada ajaloolist mälu. Aga peame selle juures meeles pidama, et oleme igal maal peale Venemaa kõigest külalised.

Ent külaline austab vene traditsioonis alati peremeeste elukorraldust. Kui nüüd mõni venelane tõesti mõtleb, et elab Eestis nagu türmis, siis pole probleemi: üle Narva jõe Venemaale viiv sild on ööpäev läbi avatud.

Aga kui mõni venelane tahab öelda, et Eesti on «mu isamaa, mu õnn ja rõõm», siis pole samuti probleemi – ainult et selleks peab vähemalt eesti keele ära õppima.

Vene keelest eest keelde ümber pannud Marek Laane


Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.

Tagasi üles