Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Marti Aavik: «Näppude ja munadega soola mitte puutuda» ehk üks väga hästi tehtud näitus

5
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
«Banaane ei ole. Ajareis Nõukogude argipäeva» | FOTO: Georg Kõrre

See on väga hästi tehtud näitus ja soovitan seda vaatama minna. «Banaane ei ole. Ajareis Nõukogude argipäeva» on Tallinna teletorni tunnelis avatud 28.0430.09.

Käisin sellel näitusel ringi ja kordasin tahes-tahtmata nii mõttes kui ka valjusti kaaslastele: «Oh sa püha ristivägi! Issand jumal ja Ronald Reagan olgu tänatud, et see jama on meie jaoks läbi!»

Foto: Georg Kõrre

Tarmo Männard – tema koos kaasnäitleja Erki Lauriga on näituse lood teinud – rääkis mulle, et kui oli valmis teinud viimase stendi, oli ta sellest nii puudutatud, et läks hilisel õhtutunnil koju ja… ostis tee peal poest šašlõkki. Ja teatas kell kümme õhtul lastele, et nüüd hakkame šašlõkki küpsetama. Lihtsalt selle pärast, et me saame! Mitte ainult õhtul poest liha osta, vaid sellist liha, mille keegi on veel enne ära marineerinud. Ei peagi minema tükk aega enne poe avamist vanaemaga koos sabasse seisma, et esimeste sissepääsejatena letist viinereid rabada (kui peaks olema nii õnnelik päev, et neid on toodud).

Kui selle näituse puhul üldse millegi kallal igiseda (arvustuses justkui peaks), siis ütlen, et pealkiri «Banaane ei ole» on ju üldiselt päris hea, aga võib asjatundmatule luua vale mulje. Nimelt võis niisugune silt mõnes sovetiaja poes olla vaid naljapärast, sest banaane ei olnud poes mitte kunagi. (Mina sain lapsena paar korda banaani maitsta tänu sellele, et neid oli välismaalt toodud.)

Foto: Georg Kõrre

Tarmo Männardi ja Erki Lauri ning nende kaaslaste (kokku kaheksa tegijat) näituseidee sai alguse tähelepanekust, et nende oma lapsed ei teadnud sovetiaja eluolust midagi. See ongi koht, kuhu isa saab koos lastega minna ja näidata, et kui ma olin laps, siis olid niisugused asjad (mina just seda tegingi). Aga teletorni juurde võiksid tee leida ka praegused kolmekümnesed ja nooremad, kellel tegelikult ju puudub kogemus, missugune see nõukogude aeg siis välja nägi.

See näitus on lugu inimeste argielulisest loovusest tingimustes, mis olid absurdsed ja ahistavad. Muruniitjat ei tehtud kolmerattalisest jalgrattast ja mootorsae mootorist mitte seepärast, et näpud sügelesid, vaid seetõttu, et sa lihtsalt ei saanud poest muruniitjat osta, bensiinimootoriga niidukit ammugi mitte. Näituse tõmbenumbri, onu Uno isetehtud auto juurde veel jõuame.

Foto: Georg Kõrre

Seal ei ole põhjalikku ajaloosündmuste ülevaadet. Pole targutamist ega õpetamist. Seal on lood ja esemed. Lood kahe näitleja – Tarmo Männardi ja Erki Lauri – enda lapsepõlvekogemustest ja lood, mida nad on näitust tehes kogunud. Need on lood, millega minul (lõpetasin kooli 1991) on väga lihtne samastuda, neis 1970ndate ja 1980ndate lapse tegelikkust ja emotsioone ära tunda.

Pilkupüüdvamate esemete kõrval on näitusel üks esmapilgul arusaamatu kamakas, keskel Juicy Fruiti nätsupaber. Kujutlege ennast nüüd poisiks, kes taob selle paberi porilombijääst kiviga välja, viib koju, triigib ära ja kleebib endale lambi külge, et ka temal oleks kodus üks (!) välismaa (!) asi. See mõistegi – välismaa asjad – on ära kadunud. Sama aja lapsena saan ma aga väga hästi aru, mis väärtus oli nätsupaberitel.

Foto: Georg Kõrre

Need sovetiaegsed sildid, mida näitusel sobivatesse kohtadesse on pandud, on muidugi väga naljakad ja teisalt tuletavad meelde tobedust ja ahistuse tunnet, mida need endas kandsid. Eesti inimeste sööklates päris sellist silti, et «Näppude ja munadega soola mitte puutuda», vist ikka polnud, aga Venemaal olevat olnud küll. Mõte oli selles, et võta soola ikka noaotsaga, mitte ära suru oma keedumuna soolatopsi. Meil olid teised sildid, aga ka nende tekitatud trauma oli piisav, et ma ei salliks õpetusivakestega silte siiamaani.

Foto: Georg Kõrre

Näitusel on väljas onu Uno auto. Kõneldakse lugu mehest, kes jõudis arusaamisele, et ainus võimalus endale auto saada on see ise ehitada, sest autoostuluba (!) ta niikuinii ei saa. Näituse tegijad leidsid lehest kuulutuse, et müüakse isetehtud autot. Nad ostsid selle ära, hakkasid nagu detektiivid jälgi ajama ning jõudsid lõpuks meheni, kes selle auto tegi – eeskujuks Soome TVst nähtud autoreklaamid ja üks laenatud välismaine autoajakiri. See onu Uno ongi nagu kõigi nende meeste sümbol või kroon, kes sotsialistlike olude sunnil pidid olema nii leidlikud, et ehitada vähegi kättesaadavatest juppidest asju, mida normaalses maailmas ostetakse poest.

Foto: Georg Kõrre

Aplaus näituse tegijatele!

Sovetiaja lapsed teavad suurepäraselt, mis loom on sotsialism. Tundub ajakohane siia lõppu kirjutada: seltsimehed Itaalia kommunistid, teil ei ole meile mitte midagi õpetada!

  • Näitus «Banaane ei ole. Ajareis Nõukogude argipäeva» teletorni tunnelis 28.04–30.09.2017.
  • Avatud iga päev kella 10–19.
  • Piletihinnad (ainult näitus, koos teletorni minekuga on nõks kallim): täiskasvanu 5; lapsed, tudengid ja pensionärid 3; perepilet 11 eurot.
Tagasi üles