Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Mark Solonin: kes siiski võitis Hitlerit?

81
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Adolf Hitler | FOTO: dpa/picture-alliance / dpa/Scanpix

Nädal tagasi tähistasid venelased Suure Isamaasõja lõppu ehk Võidupüha. Milline oleks aga olnud ajalugu siis, kui Nõukogude Liit oleks üksi võidelnud nii Natsi-Saksamaa kui imperialistliku Jaapani vastu, kirjutab Venemaa opositsioonilise raadiojaama Ehho Moskvõ blogis Vene ajaloolane Mark Solonin.

«Ajalugu ei tunne tingivat kõneviisi.» Armsad sõbrad, lepime kohe kokku, et seda jama me rohkem ei korda. Tingiv kõneviis ei ole ehk võimalik kronoloogilistes tabelites: tõepoolest, väide «kuningas Louis XIV oleks võinud sündida xxxx aastal» kõlaks ju veidralt. Ta kas sündis või siis ei sündinud.

Kuid ajaloole kui humanitaarteadmise komponendile (teaduseni ajalugu ju nagunii ei küündi) on virtuaalsed eksperimendid, alternatiivsete variantide välmimine* ja analüüsimine sama olulised nagu näiteks füüsikale loodusteaduslikud eksperimendid.

Ja igal juhul on Teise maailmasõja sündmuste «alternatiivne rekonstrueerimine» tuntavalt odavam kui papist riigipäevahoone ründamine, kusjuures meie arusaam tegelike sündmuste põhjustest ja arengukäigust võib isegi paraneda.

Niisiis, paneme paika mängu legendi. 1941. aasta 22. juuni hommikuni kulgeb kõik nii, nagu kulges reaalses ajaloos. Muutused algavad aga 22. juuni õhtul kell üheksa. Briti peaminister Winston Churchill esineb raadios pöördumisega rahva poole, toob kuuldavale kuulsad sõnad – «natsirežiim on eristamatu kommunismi kõige hullematest tunnusjoontest» –, tuletab meelde, et «keegi ei ole olnud kommunismi järjekindlam vastane kui mina viimasel kahekümne viiel aastal», ning annab teada valitsuse otsusest katkestada sõjategevus Saksamaa vastu, et mitte segada kahel põrgusigidikul (Hitleril ja Stalinil) teineteist hävitada.

Teise maailmasõja aegne Briti karikatuur «Kohutavad armastajad». AutorRalph Soupault. / Scanpix

Päev hiljem, 23. juunil, esineb Hitler riigipäeva ees avaldusega, et tarbetu sõda germaani ja anglosaksi vennasrahvaste vahel, mille provotseerisid Wall Streeti juudi-bolševistlikud oligarhid, on lõpetatud.

24. juulil pöördub avaldusega rahva poole ka USA president Franklin Delano Roosevelt. Jänkidele iseloomuliku otsekohese ja küünilise huumoriga tõmbab ta taskust 1939. aasta 1. septembri ajalehe Pravda ja loeb valjusti ette Nõukogude valitsusjuhi seltsimees Molotovi avalduse:

«Kui neil härrastel [seltsimees Molotov pidas silmas Inglismaa ja Prantsusmaa juhte] on juba nii vastupandamatu kihk sõdida, sõdigu siis omavahel, ilma Nõukogude Liiduta. (Naer, aplaus.) Vaataksime meelsasti pealt, mis sõjamehed nad sellised on. (Naer, aplaus.)»

Roosevelt teeb seejärel pausi (et kuulajad saaksid piisavalt naerda) ja sõnab siis, et nüüd, vabanenud muredest ja kuludest, mis olid seotud sõjaga Euroopas, suunavad Ühendriigid pingutused suhete normaliseerimisele Jaapaniga ning hakatuseks ja oma hea tahte väljendamiseks on valmis sõlmima kokkuleppe 10 miljoni tonni nafta tarnimiseks aastas.(Tuletame meelde, et reaalses ajaloos keelas USA 1941. aasta juulis USA naftatarned Jaapanile, mis sisuliselt tõukas Jaapani majanduse kuristiku servale.)

Kuidas oleks niisugustes tingimustes kulgenud Nõukogude-Saksa sõda? Hakkame aga uurima.

Esiteks. Teine rinne.

Reaalses ajaloos teist rinnet (meil, Punaarmeel, mõistagi – või mida teie siis arvasite?) ei olnud. Üldse ei olnud. Mitte ühtegi lasku, mitte ühtegi pommi kogu Nõukogude Liidu ja Jaapani okupeeritud Hiina hiigelpikal piiril.

Mitte seepärast, et partei ja valitsus oma tarkuses kirjutasid Jaapaniga alla mingi lepingu (kes noil päevil üldse mingitest paberitest hoolis?), vaid ainult ja ainult sellepärast, et kõik Jaapani jõud paisati üüratusse ookeanisõtta Ameerikaga, milles tõusva päikese maa lõpuks täielikult läbi kõrbes. Meie alternatiivses reaalsuses on asjad aga teisiti.

Jaapanlased ületavad piiri ja lõikavad ühe lühikese löögiga läbi Transsiberi raudtee peene ühendusniidi. Neid ei peata keegi, sest Siberi diviisid on paisatud Moskva all (seda siirmist ei õnnestuks üheski reaalsuses vältida, sest Moskva kaitsmine on igal juhul tähtsam).

Jaapani sõdurid kusagil Hiinas oma relvi puhastamas Teise maailmasõja ajal. / Scanpix

Mis on seejärel meil:

ära langevad lennukitehased Irkutskis ja Amuuri-äärses Komsomolskis (70 protsenti kõigist Il-4-dest, see tähendab ainukesest massiliselt toodetud keskmisest pommituslennukist),

ära langeb lennukitehas Novosibirskis (15 500 hävituslennukit Jak-7/Jak-9, see tähendab reaalses ajaloos peaaegu pool Nõukogude õhuväe sõja-aastatel kõige rohkem valmistatud hävituslennukitest),

ära langeb Siberi ja Altai leivavili, ära langeb meie ainuke ustav liitlane Mongoolia (ärge tõtake muigama: see tähendas iga viiendat hobust rindel, iga viiendat kalevist sinelit punaarmeelase seljas, 500 miljonit kilogrammi liha ja kogu meie tööstusele kättesaadavat volframit).

Lisandub arvudes raskesti väljendatav vapustus asjaolust, et riik sattus kahe kõva veskikivi vahele, mis halastamatult ja pidurdamatult suruvad aina peale läänest ja idast.

Teiseks. Tankid

Oletame, et jaapanlased ilmutavad mõistlikku vaoshoitust ja piirduvad Ida-Siberi hõivamisega, mis tähendab, et peamised «tankilinnad» (Sverdlovsk, Nižni Tagil, Tšeljabinsk, Omsk) jäävad meie kätte. Tehased on niisiis olemas, aga millest teha tanke?

Ära on langenud 27 000 tonni Ameerika ja Inglise niklit (kolmveerand sellest tankide T-34 soomuse peamisest legeerivast komponendist), ära on langenud 17 000 tonni molübdeenikontsentraati (mis moodustab peaaegu kogu reaalselt kulutatud hulga), ära on langenud 34 000 tonni tsinki, 3300 tonni ferrokroomi…

Reaalses ajaloos tarnis USA ka valmisterast soomuseks, kuid siin lähevad allikates arvud tuntavalt lahku; igatahes on terast vaja sulatada, karastada, puurida ja lõigata – aga millega?

Ära on langenud 10 000 tonni grafiitelektroode, 49 000 tonni galvaaniliste vannide elektroode, 14 miljonit (miljonit!) kilogrammi tööriistaterast, 45 000 metallilõikepinki. Ja kõigele sellele lisaks tuleb öelda, et ära on langenud 12 000 lend-lease’i tanki ja liikursuurtükki, 7000 soomukit (enda omi polnud üldse), 2000 vedurit ja 11 000 vagunit.

Milleks mainida vedureid? Aga selleks, et lend-lease’i (ehk laenamise ja liisingu poliitika) tarned võimaldasid peaaegu täielikult loobuda omaenda raudteeveeremi tootmisest ning viia tehased (sealhulgas hiiglasliku Nižni Tagili vagunitehase) üle tankide tootmisele…

T-34-85 tank Punasel väljakul. / Scanpix

Kolmandaks. Sõjavarustus

Eks ole, tankid tõmbavad ju tugevasti endale «arvutisõdalaste» tähelepanu, aga Teises maailmasõjas oli peamine vaenlase purustamise vahend suurtükk, mis tarbis mägede kaupa laskemoona.

Reaalses ajaloos saadi liitlastelt 123 000 tonni valmispüssirohtu ja 150 000 tonni kemikaale püsirohu valmistamiseks, mis ületab kaks korda koguse, mida hinnanguliselt kulutasid jalaväe põhisuurtükid.

Püssirohi tuleb panna hülssi: lend-lease kindlustas 266 000 tonni messingit. Püssirohi hülsis on laeng, aga see tuleb veel plahvatama panna. Lend-lease kindlustas 903 000 sütikut, 46 000 tonni dünamiiti, 146 000 tonni trotüüli ja 114 000 tonni tolueeni. Samuti 603 miljonit (jah, see ei ole trükiviga!) püssipadrunit, 522 miljonit suurekaliibrilist padrunit, kolm miljonit 20 mm lennukikahuri mürsku ja 18 miljonit seniitmürsku.

Alternatiivses reaalsuses midagi sellist pole. Ei ole ka 8000 õhutõrjesuurtükki ja 6000 neile mõeldud poolautomaatset sihikut. Ei ole ka parimaid 57 mm Nõukogude tankitõrjekahureid ZiS-2, sest väga pikka (73 kaliibrit) rauda õnnestus treida ainult lend-lease’iga saadud pinkidel.

Neljandaks. Transport

Nõukogude laskemoon, mis oli valmistatud Ameerika messingist, laetud Ameerika püssirohu ja trotüüliga, veetud kohale Ameerika veduriga Ameerika vagunis mööda Ameerika relsse (neid tarniti 620 000 tonni), tuli mingil moel toimetada mahalaadimisjaamast suurtükipatarei laskepositsioonile. Kuidas?

Lend-lease'iga saadud toidupakikeste jagamine Moskvas. / Scanpix

375 000 Ameerika veoautot ei ole. Enda omasid, sõidu ajal lagunevaid poolteisetonniseid, pole millegagi teele saata: ära on langenud 3,6 miljonit Ameerika rehvi, samuti lend-lease’i kautšuk, mis reaalses ajaloos tagas kolmandiku kodumaise rehvitoodangu valmimise. Sõduritelegi pole midagi jalga anda: ära on langenud 13 miljonit paari nahksaapaid.

Samuti on ära langenud 50 000 ülematele mõeldud «villist». Käske jagatakse signaallippude ja -lõketega, sest ära on langenud 16 000 tanki-raadiojaama, 29 000 mitmesugust jalaväe raadiojaama, 619 000 telefoniaparaati ja 1,9 miljonit kilomeetrit telefonikaablit (sellest piisaks 48-kordseks maakera sissemähkimiseks ekvaatorit pidi), samuti 4,6 miljonit akut ja 10 miljonit (jah, miljonit!) raadiolampi.

Viiendaks. Õhuvägi

20. sajandi keskel määrati maapealse lahingu käik suurel määral kindlaks sellega, kellele kuulub ülekaal õhus. Ära on langenud 18 000 Ameerika ja Inglise sõjalennukit. Kui siia lisada kahe Siberi lennukitehase kaotus (vt eespool esimest punkti), siis pole meil üldse keskmise tegevuskaugusega ja kaugpommituslennuväge.

Pommituslennukina on kasutusel Pe-2, mis on NKVD vangla-konstrueerimisbüroos kiiruga valmis nikerdatud algsest hävituslennukist ja suudab pomme maksimaalselt pardale võtta 600 kilogrammi (Saksa ühemootorilise hävituslennuki FW-190 pommilast oli 500 kilogrammi, Ameerika ühemootorilisel hävituslennukil Thunderbolt 908 kilogrammi). Pealegi pole selge, millest Pe-2 valmistada, kui puudub lend-lease’i alumiinium ja kromansiil (kõrge kvaliteediga teras).

Sama küsimus kerkib Jakovlevi hävituslennukite valmistamise puhul. Lavotškini hävituslennukid on valmistatud «deltapuidust» (lihtsamalt öeldes mitmekihilisest vineerist). Puitu meil jagub, aga fenoolvaik, millega kihte kokku liimida, on välismaine. Aga kui isegi mingeid lennukeid on, siis millega neid lendama saada?

Nõukogude lennukid ründamas sihtmärki Teise maailmasõja ajal. / Scanpix

Reaalses ajaloos kulutas Nõukogude õhuvägi sõja ajal kolm miljonit tonni aviobensiini. Kolmandik sellest oli Ameerika kütus. Teine kolmandik kodumaine, mis oli vajalikku konditsiooni tembitud Ameerika kõrge oktaaniarvuga komponentide abil. Kolmandik kolmandast miljonist valmistati neljas ookeani tagant kohale toimetatud täiskomplekteeritud Ameerika tehases.

Ja ei tasu unustada 6300 tonni tetraetüülpliid (detonatsioonivastane lisand), mis kattis täielikult Nõukogude lennukibensiini tootmise vajadused.

Et midagi loetletust polnud, istusidki lennukid vaikselt maa peal, nii et me ei pea isegi meenutama seda, et ära langes ka 12 000 tonni lend-lease ’i etüleenglükooli (jahutav vedelik, mille kogusest piisab ligikaudu 250 000 lennukimootorile).

Nüüd aga pisiasjade juurest peamise juurde. Nimelt selle juurde, mis toimub teisel pool rinnet.

Kuuendaks. Tehaste toodang

Reaalses ajaloos käis sõja esimesest päevast alates lõpuni välja Atlandi ookeani vete peal, meresügavustes ja ookeani kohal kummuvas taevas hiiglaslik lahing. Hiiglaslik ei olnud see mitte merekokkupõrgetes vahetult osalenud inimeste arvu, vaid materiaalsete ressursside kaotamise poolest. Saksamaa tootis 1939.-1945. aastal 1113 allveelaeva kogutonnaažiga 960 000 tonni. Isegi kõige primitiivsema arvestuse järgi vastab see kaalu poolest 40 000 keskmisele tankile Pz III või Pz IV. Kas seda on palju?

Kogu sõja vältel suutsid sakslased tegelikult mainitud tüüpi tanke toota «kõigest» 28 000 (ja siia on juurde arvestatud sama veermiku peale ehitatud liikursuurtükid). Selle juures tuleb mõistagi tõdeda, et kõik tonnid pole võrdsed ning allveelaev on keeruliste süsteemide (hüdroakustika, autonoomne navigatsioon, kaugraadioside, elutegevuse tagamine, optika, pneumaatika, akud jne) «täitumistiheduse» poolest tunduvalt kallim ja keerulisem vahend kui tank.

Tankitehas Natsi-Saksamaal. / Bundesarchiv

Alternatiivses reaalsuses avanes sakslastel pärast Inglise-Ameerika liitlaste väljumist sõjast ja allveelaevade ehitamise lõpetamist võimalus suurendada kaks-kolm korda tankide tootmist. Neil, kes kahtlevad niisuguse teisenduse võimalikkuses, soovitan otsida Google’is sõnu Красное Сормово (Punane Sormovo eesti keeles). Kõik need tankid saadetakse ainsale rindele - idarindele. Nüüd on need tankid pealegi diiselmootoriga (reaalses ajaloos kulutas Saksamaa suurema osa diiselkütusest meresõjale ning tankid pidid kogu sõja läbi ajama tuleohtliku bensiiniga).

Allveelaevad olid sakslaste peamine, aga sugugi mitte ainuke meresõjainstrument. Aktiivselt osales ka lennuvägi ja siin on taas tegu kolossaalse aineliste ja intellektuaalsete ressursside kaoga: tuhanded lennukid, sajad tuhanded tonnid lennukibensiini, torpeedod, lokaatorid, raadio teel juhitavad planeerivad pommid Fritz-X, laevavastased tiibraketid Hs-293 (kaht viimast relvatüüpi, mis ennetasid sõjanduslikku arengut aastakümneid, kasutati lahingutegevuses üle 500 ühiku, toodeti neid aga kolm korda rohkem).

Just merelennuväe käsutusse anti suurem osa «uut tüüpi» pommituslennukitest: kahemootorilised kaugpommitajad Do-217 ja gigantsed 30-tonnised «Uurali pommitajad» He-177.

Alternativses reaalsuses saadetakse need kõik idarindele.

Seitsmendaks. Tagala pommitamine

Reaalses sõjas ei olnud Saksamaal tagalat: lääneliitlaste õhuvägi tuhastas Saksamaa sõna otseses mõttes. Massiliste pommitamiste ohvriks langes 80 protsenti Saksamaa linnadest elanike arvuga üle 100 000 inimese, 70 linnas purustati vähemalt pool elamutest.

Keskmiselt 12 000-15 000 sakslast ärkasid igal ööl õhuhäire sireeni peale ning, kahmanud lapsed kaenlasse, jooksid pommivarjendisse - millel olid mõistagi omad tagajärjed järgmise päeva tööviljakusele.

1944. aastal sadas Saksamaa kohal alla 915 kilotonni pomme, üksikutel kuudel ulatus «tonnaaž» isegi 110 kilotonnini. See teeb viiskümmend Hiroshimat kuus (Ameerika eksperdid, kes uurisid pärast sõda Hiroshima aatomipommi tagajärgi, leidsid, et samasuguse purustava toime saavutamiseks olnuks vaja 2,1 kilotonni tavalist lõhkemoona). 21 kilotonni heideti Stuttgartile, 22 Dortmundile, 35 Kölnile, 36 Essenile. Berliini pommitati sõja ajal 363 korda, linnale heideti 45,5 kilotonni pomme, hävitati 612 000 (ka see ei ole trükiviga!) eluhoonet, täieliku hävingu tsoon ulatus 26 ruutkilomeetrini ehk viis korda enam kui Hiroshimas.

Köln pärast pommitamist. / Scanpix

Kaheksandaks. Õhutõrje

Reaalses ajaloos püüdis Saksamaa vastu panna. 10 000 õhutõrjerelva kaitses taevast Reich ’i kohal. Kaalu ja hinna poolest vastasid need 10 000 relva vähemalt 35 000 tankitõrjesuurtükile, kusjuures jutuks on 75 mm Pak-40 (reaalses ajaloos toodeti neid alla 11 000), mis lõid meie kolmekümne-nelja soomusest läbi umbes 90-protsendilise tõenäosusega.

Et traditsioonilised õhutõrjevahendid mõju ei avaldanud, lõid sakslased ja paiskasid sõtta aina keerukamat sõjatehnilist «eksootikat». Maapealsed raadiolokaatorid, parda-raadiolokaatorid, õhutõrjesuurtükkide radariga varustatud automaatsed sihikud, raadio teel juhitavad õhutõrjeraketid Wasserfall, rakettmootoriga hävituslennuk Me-163, kahemootoriline reaktiivhävituslennuk Messerschmidt Me-262, püststardiga rakettmootoriga hävituslennuk (omamoodi «piloteeritav õhutõrjerakett») Ba-349, reaktiivhävituslennuk He-162 …

Kõik mainitu ka reaalselt lendas ja tulistas. Reaktiivlennukit Me-262 toodeti 1443 tükki, rakettlennukit Me-163 üle 400. Meeleheitlikus katses lüüa Suurbritannia sõjast välja lõid Saksa insenerid maailma esimese tiibraketi Fi-103 (ehk V-1), mida toodeti massiliselt, oma 8000 tükki.

Tõeline saavutus oli aga keskmise tegevuskaugusega ballistilise raketi V-2 väljatöötamine. Neljakordse maja kõrguseni küündivat hiiglast kiirendas ülehelikiiruseni vedelkütusega mootor, rakett väljus oma teel atmosfäärist (trajektoor ulatus 90 kilomeetri kõrgusele) ning toimetas tonni lõhkeainet 320 kilomeetri kaugusele. Seda tõelist tehnikaimet toodeti kogunisti 5200 tükki! Kui palju miljoneid tankirusikaid oleks saanud idarindele valmistada nende 5000 ballistilise ja 8000 tiibraketi asemel?

Kogu see arvude virvarr viib meid paratamatult tõdemusele, et oletatavas alternatiivses reaalsuses oleks meil olnud kolm, neli või viis korda vähem relvi ja varustust, sakslastel aga nende ainsal rindel, idarindel, sellesama kolme, nelja või viie korra jagu enam tehnikat ja poolteist korda rohkem mehi. Kõik see on aga ikkagi pisiasi võrreldes peamisega, mille juurde me nüüd jõuame.

Üheksandaks. Allveelaevad ja Must meri

Hitleri-Saksamaal oli rohkelt pealvee-sõjalaevu. Reaalses ajaloos võitlesid need sõja esimesest viimase päevani lääneliitlaste laevastikuga. Meie alternatiivses reaalsuses kiirustab kogu see armaada – kaks uusimat lahingulaeva (Tirpitz ja Scharnhorst), kolm raskeristlejat (Deutschland, Admiral Scheer, Prinz Eugen), kaks vanemat lahingulaeva (Schlesien ja Schleswig-Holstein), kolm kergeristlejat (Emden, Leipzig, Nürnberg) ja kümned hävitajad – Bosporuse kaudu Mustale merele.

Reaalses ajaloos sulges Türgi, kelle selja taga seisis Inglise-Ameerika blokk, väinad sakslastele, alternatiivses reaalsuses piirduvad türklased aga diplomaatilise noodiga, milles väljendavad sügavat muret (kui nad just ise ei ühine sõjakäiguga Nõukogude Liidu vastu).

Reaalses ajaloos surusid sakslased õhuväe ja kümnekonna torpeedokaatri varal (mitte ühtegi, jah, mitte ühtegi kas või hävitajani küündivat pealveelaeva Kriegsmarinel Mustal merel lihtsalt ei olnud) Nõukogude Musta mere laevastiku Poti-Batumi piirkonda, kuhu see jäigi sõja lõpuni.

Scharnhorst / Scanpix

Pole põhjust kahelda, et Saksamaa suurte pealveelaevade ilmumine Mustale merele oleks lõppenud Musta mere laevastiku veerand sajandi jooksul juba teistkordse uputamise ning sakslaste takistamatu dessandiga Gruusia rannikul.

Batumist Bakuuni on otsejoones 700 kilomeetrit ning kõige enam kuu ajaga oleksid sakslased hõivanud sealse naftatööstuse või vähemalt põletanud selle õhulöökidega maani maha (kahtlejad võivad Google’is otsida sõnu налеты люфваффе на Ярославль, Горький, Саратов – Luftwaffe rünnakud Jaroslavile, Gorkile, Saratovile).

Nõukogude Liidule oleks Bakuu nafta kaotamine tähendanud strateegilist katastroofi. Lääne-Siberi naftat ei tuntud veel üldse, nõndanimetatud teine Bakuu ehk puuraugud Tatari ja Baškiirimaal andis aga ainult viis kuni seitse protsenti «esimese Bakuu» toodangust. Punaarmee sõdib niisiis nüüd tatšankadel, Uurali kolhoosides künnavad aga naised. Kuidas, kus ja millal oleks niisugustes tingimustes sõda lõppenud?

Usun, et samamoodi, nagu oleks lõppenud sõda läänerindel, kui veel ühes alternatiivses reaalsuses oleks seegi olnud ainuke rinne. Et meie ilma Inglise-Ameerika liitlasteta ning nemad ilma meieta oleksime vältimatult lüüa saanud. Reaalses ajaloos lõi aga Hitleri-Saksamaad maailma suurriikide koalitsioon, nõndanimetatud Hitleri-vastane koalitsioon. Hoolimata kogu sõja õudusest ja miljonite inimeste traagilisest hukkumisest oli meie maa osalemine selles koalitsioonis Venemaa tuhandeaastase ajaloo kõige väärikam ja helgem episood. Seda tuleb meeles pidada, selle üle tuleb uhke olla.

*välmimine – väljamõtlemine

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Tagasi üles