Me kõik oleme näinud politseivideoid, kus tagaajamised lõpevad ränga avariiga. Mis meil viga on? Kas oleme hullud, et seda teeme ja tolereerime, küsib kogenud mootorrattur Mario Ojalo.
Mario Ojalo: politsei, tänan, et aitate mind tappa (155)
24. aprill 2017, 20:37
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minu arvamus on suunatud kõigile neile, kellele meeldib arutu tagaajamine ja liikluses iga hinna eest «korra» loomine.
Kas me jätaksime narkomaani tänavale vedelema? Jah, vastaks enamik eestimaalasi. Sest ta on ise oma õnnetuses süüdi! Kas peame jälitama põgenejat iga hinna – elu hinna – eest? Jah, on teie kõigi vastus. Sest ta võttis teadliku riski!
Möödunud nädalavahetusel ei kihutanud meil mitte ainult mootorrattur 200 kilomeetrit tunnis – vaid ka teda jälitav politseiauto. Selliseid tagaajamisi korraldades on aastate jooksul juhtunud mitmeid ränki õnnetusi. Pärnus sai eelmisel aastal surma noor naine, politsei ajas teda taga. Tartus suri noor mees, sest politsei kiirustas väljakutsele.
Kord ületasin Saksmaal kiirust mootorrattaga, oluliselt. Märkasin ühel hetkel oma ees liikumas eravärvides politseiautot koos elektroonilise tablooga, millel oli kirjutatud «järgne mulle». Vaatasin peeglisse, mis tagapool sünnib – seal oli sama lugu ja korraga oli politseiauto ka mu kõrval. Sõitsime siis turvakolonnis lähimasse parklasse ja protsess sai alata. Lahku läksime sõbralikult ja asjalikult – õpetussõnad ja rahatrahv kaasas.
Kuidas oleks Eestis see protsess välja kujunenud, võin vaid ette kujutada. Rammimine, tulistamine, TV, raadio, käed raudus ja vangla. Eluaegse mootorratturina tean, et tagant otsasõit on üks rängimate tagajärgedega avariisid mootorratturi jaoks ja ainult absoluutselt kogenematu ametnik võib sellise julma lolluse peale tulla. Surm ei ole kaugel. Mõelda vaid, kellegi lähedase surm!
Mida saaks politsei teha, kui on sarnane olukord – no ei peatu. Eesti on niivõrd väike, et peaaegu et iga inimese leiab üles mõne tunniga. Ka see mootorrattur oleks kodunt ilusasti politseiautosse võetud. Ning 24 või 48 tundi platel oleks piisavalt aega andnud natuke mõelda ja aru saada: julged teha, julge ka tunnistada. Väike rahaline karistus sinna juurde ja järgmised 12 kuud on hooleta, saab maksta ja saab ka mõelda.
Tundub, et liiklus on rahvusliku julgeoleku küsimus, kui vaadata missuguse tulisusega probleeme lahendatakse. Olen 30 aastat sõitnud autoga ja 43 aastat mootorrattaga, kuid ei mäleta, et kiiruse ületaja oleks minu elu hirmsalt ohtu pannud. Kas homme võib nii minna? Jah, kindlasti, kui politsei korraldab 200 kilomeetrit tunnis linnas tagaajamist. See on hullus! Me kõik oleme näinud politseivideoid, kus tagaajamised lõpevad ränga avariiga. Mis meil viga on? Kas oleme hullud, et seda teeme ja tolereerime?
Päriselt tänaksin teid, politseid, kui te enam neid tagaajamisi ei korralda. Palun, jätke meid ellu. Jätke meie elukaaslased, lapsed, sõbrad ellu. Jätke meid ellu, kui käitume valesti. Valesti käitumise hind ei saa olla surm.
Kui üks käitub lollilt – ei pea teie kohe samamoodi käituma. Asi ei ole seda väärt.