Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Seppo Zetterberg: mõte Soome ja Eesti kaksikriigist

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Seppo Zetterberg.soomestunud. Küll aga oli just taastatud Tallinna–Helsingi laevaliiklus. | FOTO: Ago Gaškov

Mitte kunagi teoks saanud Eesti-Soome ühisriigi mõtet hellitasid saja aasta eest mitmed eesti ja soome vaimse ning poliitilise eliidi esindajad, kirjutab ajaloolane Seppo Zetterberg.

Soome ja Eesti ühenduste sümboliks kinnistus juba varakult «Kalevipojast» tuntud Soome sild. Just nüüd tundub aga nii, et Soome sild on taandumas uue arusaama, Soome tunneli ees. Aga veel enne, kui tunnel valmis saab, on põhjust meenutada mõtet Soome ja Eesti unioonist ehk kaksikriigist.

Juba Lydia Koidulal oli olemas selge visioon. Kui 1869. aasta esimesel üldlaulupeol osales kaks soomlast – Johannes Reinhold Aspelin ja Carl Gustaf Swan –, räägiti nendega «meie rahvaste ja keelte lähendamisest». Ja Kreutzwaldile kirjutas Koidula nii: «… me panime Soome sillale nurgakivi».

1870. aasta algupoolel kirjutas Koidula oma armastatud soomlasest sõbrale Antti Almbergile, et «Soomemaa on meil alati kui laiem ja suurem isamaa mieles ja südames». Almberg vastas lootvat, «et kord see päev koidab, mil Eesti ja Soome rahvas ühendatud, iseseisva rahvuskonnana võtab osa inimsuse suurest kultuuritööst!».

Ja kui 1881. aastal sai Soome Kirjanduse Selts 50-aastaseks, kirjutas Koidula oma kuulsa luuletsükli «Soome sild». Seal laulis ta lisaks kõigele muule: «Silla otsad ühendatud, / Kandes ühte isamaad» ja et «Issand ise jagab hinda, / Et meil kokku käivad teed!»

Romantiline ja luuleline Soome sild hakkas vähehaaval saama konkreetsemat sisu. Pärast 1905. aasta revolutsiooni end Soomes varjanud Konstantin Pätsi kaheosaline visioon «Soome-Eesti sild» ilmus Peterburi Teatajas 1909. aasta alguses. Päts kirjutas, et eestlastel pole teist lähemat kultuurrahvast kui soomlased. Soome ja Eesti vahel tuleks eriti edendada majandus- ja kultuurisuhteid. Näiteks pani Päts ette asutada soome-eesti pank ja korraldada ühiseid põllumajandusnäitusi.

Kultuuri alal peetaks ühiseid laulupidusid, eesti teatriseltsid esineksid soomlastele ja maade karskusseltsid võiksid tegutseda käsikäes, kujutles Päts. Kui tegutseks ajalehtede ühine uudisteagentuur, vabanetaks sellest, et eestlased ujuvad Soome olude tundmises vaimustuse udus ja soomlased õpivad kooliraamatutest, et eestlased on poolmetsik rahvas.

Gustav Suitsu kaksikvabariik

Kui Venemaa olukord muutus sügisel 1917 üha kaootilisemaks, siis arvas pikalt Soomes elanud Gustav Suits, et Eesti peaks pürgima iseseisvuse poole ja samas moodustama uniooni Soomega. Esinedes novembris Soome Üliõpilaste Sotsiaaldemokratlikus Ühisuses, pani Suits ette, et Soome ja Eesti peaksid sõlmima riikide liidu ehk uniooni, kuid mitte looma liitriiki ehk föderatsiooni. «Omalt poolelt peame Soome–Eesti kaksikvabariigi teostamist nüüdses maailma seisukorras mõjusaks abinõuks kummagi maa rahvavõimu, iseseisvuse püüete ja hea käekäigu kindlustamiseks.»

Suitsu visiooni järgi oleks nii Eestil kui Soomel olnud oma asutav kogu, põhiseadus, parlament ja sisemised asutused. Ta uskus, et mõlemad riigid täiendaksid majanduslikus mõttes teineteist ja lisaks tugevdaks kaksikriik Soome ja Eesti kaitsevõimet. «Soome lahe ranniku ja rannikumere kuulumine sama realunioni piirkonda ning ühine maakaitse korraldus, kui niisugune peaks vajaduslikuks saama, hõlbustaks jälle suurelt kummagi ühenduslase iseseisvuse ja erapooletuse alalhoidmist sõja ja rahu ajal.»

Martna vastu, Tuglas mõistvam

Soome lehed olid sõnaahtrad, ent Eestis äratas Suitsu ettepanek suuremat tähelepanu. Mihkel Martna, kes tundis Soomet hästi, laskis kogu Suitsu idee põhja, lausa veristas seda ajalehes Sotsialdemokraat.

Martna küsis retooriliselt, kas Soomel ja Eestil on selliseid ühishuve, mis sunnivad maid riiklikult ühinema, ning vastas eitavalt. Seepärast puuduvad peaaegu kõik ühinemise eeldused. Kummalgi maal ja rahval ei olnud teisele pakkuda midagi sellist, mida teine vältimatult vajanuks. Lisaks oli Venemaa kiil Soome ja Eesti vahel, mis lõikas ära maismaaühenduse, ja seetõttu ka ühiste kaitsejõudude loomise.

Pika analüüsi lõpus võttis Martna oma arusaama kokku nii: «Meie ei tea tõepoolest mitte midagi ette tuua, mida me Soome-Eesti riiklise ühenduse loomulikuks kitiks võiksime nimetada.»

Seevastu Friedebert Tuglas, kes oli kümmekond aastat Soomes rohkem või vähem maapaos elanud, mõistis Suitsu mõtteid. 1917. aasta detsembris avaldas ta ajalehes Uus Postimees kaheosalise kirjutise «Aja küsimused». Vana Soome silla mõte on nüüd taas esile kerkinud ja enam mitte romantilise unelmana, vaid poliitilise küsimusena, kirjutas Tuglas. «Ei, see ei ole paljas unistus. See on suurem küsimus kui meile ajaloos kunagi on esitatud.»

Tuglase arvates pidi Soome sild sündima, ja kui mitte riiklikuna, siis ometi lähema kultuurilise läbikäimise ehk hingelise unioonina. «Me peame üksteisega läbi ajama.» Soomlased ja eestlased ei ühineks mitte kunagi üheks rahvaks, aga neil on ühine kultuur, täpselt nagu on ühine kultuur skandinaavlastel, rõhutas Tuglas.

Kirjutise lõpus esitas Tuglas oma kuulsa nägemuse: «Kujutage ette tuleviku võimalusi: kahel pool lahe rannas, otse üksteise vastu, kaks päälinna, Helsingi ja Tallinna, mida ainult 3–4 tunniline laevasõit eraldab… See võimaldaks ilma miski konkreedi ’Soome silla’ olemasoluta ühtekuulumise tunnet, laia ühistööd ja suurt kultuurilist õitsenguaega, mis praegu alles kangastusena viirastab Soome lahe hallrohelise vetevälja kohal.»

Pätsi ja Svinhufvudi suured plaanid

Aastal 1918 arendati Soome ja Eesti uniooni Saksamaa varjus. Saksamaa oli veebruaris okupeerinud Eesti. Soome valitsus oli aga kutsunud kodusõjas Saksamaa appi ja järgis Saksa orientatsiooni kuni novembrini.

Aprilli keskpaigas andsid polkovnik Johan Laidoner ja maanõukogu liige Julius Seljamaa Peterburis põranda all tegutsenud endisele Soome ministerriigisekretärile Carl Enckellile dokumendid, mis tuli toimetada Soome peaministrile Pehr Evind Svinhufvudile.

Ühe dokumendi pealkiri oli «Võimaliku Soome–Eesti riikide liidu (liitriigi) põhialused». Selgelt Pätsi ideede põhjal tehtud plaani järgi oleks kummalgi osariigil olnud autonoomia ja oma seadused. President seevastu oleks olnud ühine ja tema oleks valitud mõlema osariigi parlamendi ühisistungil. Ühised oleks olnud ka välisminister, sõjaminister ning ka armee ja selle kõrgem juhtkond. Kummagi riigi parlament oleks valinud delegatsiooni, kes oleks otsustanud sõja ja rahu üle ning heaks kiitnud rahvusvahelised lepingud.

Need dokumendid saadeti kulleriga Soome, aga Soome valitsus ei reageerinud nende peale.

Seevastu peaminister Svinhufvud pani aprilli lõpus paberile mõtteid, mis võisid olla kommentaarid Pätsi plaanile, kuid ennekõike olid neid mõjutanud Soome Berliini-saadikult Edvard Hjetilt tulnud raportid.

Svinhufvud küsis, kas poleks mõeldav, et Eestist saaks riik, mis moel või teisel liituks Soomega. «Näiteks nii, et Soome, Ida-Karjala ja Eesti moodustaksid kaksikmonarhia, millel oleks ühine kuningas.» Svinhufvud jätkas: «Ühendus maade vahel võiks olla puhtalt formaalne (personaalunioon) või ka mingil määral reaalsem, nagu Rootsi ja Norra vahel varem oli, aga siiski nii, et kummalgi maal oleks eraldi esindused välisasjades ja kaubandusasjades. Kummalgi maal oleks eraldi põhiseadus.»

Svinhufvud hindas, et kui Eesti ühineks Soomega kasvõi lõdvalt, siis maade vahel olev kiil – Ingerimaa – sulatataks neisse näiteks nii, et Soome saaks Neeva jõe põhjapoolse ja Eesti lõunapoolse ala.

Soome peaministri toonaste mõtete peamine motiiv paistab olevat Venemaa merest eemale tõrjumine. Soome-Eesti kaksikriigi plaan oli selle juures aga vaid sekundaarne – vahend, mille abil saaks saavutada peamise eesmärgi.

Nõupidamised Tallinnas

Kuigi Saksa orientatsiooni järgiva Soome välispoliitika oli Eesti suhtes ettevaatlik, lähetas Soome valitsus – Saksamaa loal – 1918. aasta suvel doktor Toivo T. Kaila seisma Soome huvide eest. Kaila oli ühenduses vähemalt koduarestis oleva välisministri Jaan Poskaga ja kindralmajor Ernst Põdderiga.

Oktoobri keskel teatas Kaila Svinhufvudile ja välisminister Otto Stenrothile, et Poska on palunud Soome esindajat nõupidamistele Tallinnasse. Välisministeeriumi kõrgeim ametnik, kantseleiülem Karl Gustaf Idman sõitiski üle Soome lahe. Tema reisiraporti järgi jõuti nõupidamisel eestlastega üksmeelele selles, et kummalgi riigil oleks oma rahvaesindused, oma valitsus ja oma seadused. Ühised oleks aga valitseja, välisesindust puudutavad asjad, sõjaväe kõrgeim juhtkond ja rahaühik.

Kuna Saksa prints oli just valitud Soome kuningaks, räägiti Tallinnas ka sellest, kas monarhia oleks Eesti ja Soome ühinemisele takistuseks. Idmani raporti järgi ei oleks monarhia olnud vältimatult takistus, kuigi eestlased oleksid meelsamini näinud, et ühine riigipea oleks pärit kusagilt mujalt kui Saksamaalt. (Friedrich Karl von Hessen-Kasseli valis Eduskunta Soome kuningaks 9.oktoobril 1918; ta loobus troonist sama aasta 14. detsembril Soome jõudmata pärast Saksamaa lüüasaamist maailmasõjas ja keisri kukutamist Saksamaal – toim.)

Neil nõupidamistel plaanitud kaksikriik oli põhijoontes tuttav juba Pätsi varasematest ettepanekutest.

Vabadussõda lõi uued eeldused

Eesti vabanemine Saksa okupatsioonist ja Soome poliitika lahknemine Saksamaa mõju alt ning 1918. aasta novembris alanud Eesti Vabadussõda lõid uued eeldused kaksikriiki puudutavatele plaanidele. Soome otsustas aidata Eestit relvade ja vabatahtlike saatmisega. Ja nii uskus tänulik Maanõukogu oma 27. detsembri tervituses, et «ühiselt valatud veri saab sidemeks olema, mis Soome-Eesti rahvad jäädavalt ka lähedasse riiklisse ühendusse liidab».

Ajaleht Vaba Maa ütles oma juhtkirjas, et Soome ja Eesti lähenemine on saamas kummagi maa eluküsimuseks. Ajaleht Maaliit nõudis koguni, et soome sugulasrahvad ühineksid riiklikult Suur-Soomeks. Samasuguseid mõtteid esindas ka Postimees, mis 27. jaanuaril 1919 lootis, et sünnib soomlaste-eestlaste unioon.

Samadel aegadel esitles Konstantin Päts unioonimõtet Soome lehtedes avaldatud usutluses. Selle sisu oli tuttavalt pätsilik: Soome ja Eesti võiksid moodustada ühe vabariigi, mille president elaks Helsingis ning välis-, sõja- ja rahaasjades järgitaks ühist poliitikat.

Nii Soome poliitikute kui ka lehtede reaktsioon Pätsi ettepanekule oli vägagi hillitsetud, õigupoolest oli tegu taktitundelise vaikimisega. Selle taustal oli mure poliitiliste pingete pärast, mida lähedane liitumine Eestiga oleks Soomele tähendanud.

Eestis nõustus Postimees põhimõtteliselt Pätsi ettepanekutega, ent Päevaleht oli mõnevõrra kriitilisem. Seevastu Sotsialdemokraat oli ideest innustunud. Selle lehe arvates oli Eesti üksinda liiga nõrk: «Kui me tõsiselt iseseisvust tahame, siis peame paratamata ka Soome-Eesti riiklist lähenemist tahtma.» Sellele võib vaadata ka nii, et kummalgi maal tõusid sotsiaaldemokraadid peagi määravateks erakondadeks. Siis oleks hõimuveli, kes samas oleks ka aateveli, olnud loomulik unioonikaaslane.

Pätsi «testament» ja Pitka ettepanek

Uue alates haaras Päts taas oma vana lemmikteema järele. Ta toimetas 1940. aasta 30. juunil – samal päeval, kui ta Tallinnast ära viidi – Soome Tallinna-saadikule Paavo Johannes Hynninenile kirja, mida on vahel kutsutud Pätsi testamendiks. Seal oli sajandi algupoolelt tuttavate mõtete kaja. Päts pani ette, et Eesti peaks ühinema Soomega liitriigiks, kus ühised oleksid riigikaitse, välispoliitika, majanduspoliitika ja rahaühik.

Hynninen rääkis sellest dokumendist Helsingis teiste seas välisminister Rolf Wittingile ja endisele välisministrile Antti Hackzellile. Saadud vastustele viidates rääkis Hynninen hiljem Eesti endisele Helsingi-saadikule Aleksander Warmale, et « nende kõikide arvamine olevat olnud, et tuleks rohkem Soome mõjuvaid ringkondi panna selles suunas küsimust arutama, sest mõttega tuleb harjuda».

1940. aasta sügise rasketes oludes ei saanud Pätsi ettepanek lõppude lõpuks sellest suuremat tähelepanu. Tema käsitsi kirjutatud dokumendi originaal leiti Helsingi Ülikooli raamatukogust alles 1992. aastal, aga selle sisu, teadagi, oli selleks ajaks olnud tuntud juba pikka aega.

Kui Saksamaa okupeeris 1941. aasta suvel Eesti ja Soome sattus Jätkusõtta Nõukogude Liiduga, andis Eesti Vabadussõja aegne mereväe ülem Johan Pitka Helsingis 29. novembril president Risto Rytile laialdase ettepaneku Soome-Eesti uniooni kohta. See oli selgelt sarnane Pätsi varasemate ettepanekutega. Maadel oleks olnud ühine riigipea, ühised oleks olnud ka välispoliitika ja riigikaitse.

Pitka ütles olevat kindel, et unioon tagaks mõlemale vennasrahvale turvalisuse, kultuurielu edenemise ja majandusliku õitsengu ning viiks Soome ja Eesti vastu õnnelikumale tulevikule.

Pitka plaan ei saanud Soome juhtkonnalt toetust. Välisminister Rolf Witting ütles Saksamaa Helsingi-saadikule, et juhul kui sõda peaks lõppema võiduga, oleks küll ja küll tegemist oma, endisest suurema territooriumi ülesehitamisega. Kuna Soome laht on poole aastast jäätunud, ei suudaks Soome kaitsta Eesti territooriumi. Ja kõigele lisaks oli kummagi rahva loomus Wittingi arvates liiga erinev, et soomlased ja eestlased võiksid kasvada kokku üheks rahvaks. Wittingi sõnade järgi oli ses asjas sama meelt Soome rahva suur enamus.

Tagasi üles