Alar Karis: seebimullidest ja hingehoiust

Tartu Ülikooli rektor Alar Karis. Foto: Margus Ansu.

Tartu Ülikooli rektor Alar Karis ütleb, et kõrgharidus annab paremad võimalused tööjõuturul läbi lüüa.

Üleilmastumine on ammu jõudnud meie õuele. See tähendab, et maailma trendid ja arengujooned mõjutavad ka meie tegemisi ehk teisisõnu, kui väga me ka ei tahaks, ühes suures katlas vaevalt õnnestub mitut suppi keeta. Olgu tegu majandus- või haridusprotsessidega, ikka oleme osake suurest maailmast.

Hiljuti süüdistas Toom Õunapuu (PM 06.10.08) ülikoolide rektoreid mitmes-setmes surmapatus, nagu näiteks seebimullide puhumises, aga muu hulgas ka kasina väärtkraamiga tudengite, enamasti saastmaterjali ülikoolitorust läbitõmbamises.

Tudengite saastaks nimetamine on rohkemat kui markantne keelekasutus. Saast voolavat töötute merre ja täiendavat niigi seal ees ootavat tööta geenitehnoloogide, semiootikute ja filosoofide armeed. Kust lugupeetud arvajal küll selline ettekujutus, et ülikooli lõpetanud geenitehnoloogid või filosoofid ja filoloogid tööta oleksid? Meie pisike töötute armee moodustub enamasti kehva haridustasemega, töötegemisega mitte iga kord sina peal olevatest inimestest.

Praxise uuringu andmeil (2005) on tööhõive ja töötasu otseselt seotud inimese haridustasemega – mida kõrgem on haridustase, seda enam on lootust saada korralikku tööd ja head palka. Kõrgem palk on garanteeritud isegi siis, kui ülikool mingil põhjusel pooleli jääb. Teatavasti on kõrghariduse osakaal viimastel kümnenditel sedavõrd plahvatuslikult kasvanud, et ainuüksi kõrgharidusest ei pruugi piisata, et tööjõuturul läbi lüüa, kuid ilma selleta on väljavaated head töökohta saada hoopis kasinad. Järelikult, mida haritum on rahvas, seda enam on lootust, et ta iseendaga toime tuleb ja vähem töötukassat koormab.

Me ei küsi enam ammu, kas üldine keskharidus on vajalik, need vaidlused vaieldi ära möödunud sajandi algupoolel. Pole vist enam põhjust küsida, kui üldiseks on muutunud kõrgharidus, sest teame küsimatagi, et kõrgharidus on ammu kaotanud oma elitaarsuse ja muutunud massihariduseks. Meeldib see meile või mitte, tuleb seda tunnistada. Võimalik, et kõrghariduse kui universaalse haridustaseme teadvustamiseks ja tunnistamiseks on vaja aega ja kohanemisvõimet.

Keeledidaktik Toom Õunapuu peab majanduskasvu ja hariduse seoseid seebimulliks. Mull lõhkeb kohe, kui vaatame silma tõsiasjale, et nii mõnedki riigid on majanduslanguse perioodist edukalt välja tulnud tänu jõulisele investeerimisele kõrgharidusse ning teadus- ja arendustegevusse.

22 OECD liikmesriigi andmed aastatest 1960–2000 näitavad, et kõrghariduse mõju majanduskasvule suureneb seda enam, mida lähemale riik jõuab majandusarengus nn tehnoloogilisele murrangule. Eesti püüab selle murranguni jõuda olukorras, kus meil on viis teadlast ja inseneri tuhande töötaja kohta. Belgias on sama arv kaheksa, Taanis üheksa ja Soomes koguni 16.

Meie positsioon on tagasihoidlik kogu Euroopa taustal, nii nagu Euroopa positsioon on tagasihoidlik võrdluses USA või Kanadaga. Kas selles situatsioonis aitaks meid juurdepääsu piiramine kõrgharidusele? Kindlasti mitte, piiranguid luues lükkaksime teadmistepõhise Eesti arengumudeli ajaloo prügikorvi.

Teadmistepõhine ühiskond eeldab elukestvat õpet ja selleks on Euroopa ühtne kõrgharidusruum loodud.  Olles saavutanud bakalaureusetaseme, on võimalik minna tööle ja pöörduda hiljem õpingute juurde tagasi või asuda  kohe spetsialistiõppesse magistritasemel. Võin kinnitada, et tipud ei ole ülikoolidest kuhugi kadunud.

Meie kurbloolus on selles, et tipud liiguvad üha enam välisülikoolidesse. Nad saavad sealgi üliedukalt hakkama ja tagasi tulevad harva. Eesti ühiskond vajab aga üha enam doktorikraadiga asjatundjaid ja vastupidi mõnikord kuulda olnud ekslikule arusaamale ei pea igast doktorist saama professorit, küll aga peaksime jõudma sinnamaale, et doktorikraad oleks elementaarne kõrgemate riigiametnike ja ka eraettevõtluse tippspetsialistide puhul.

Nii nagu kolm aastat tagasi ei osanud me prognoosida, kui palju ehitajaid praegu vaja on, nii ei oska me ilmselt täpselt ennustada, mitu geenitehnoloogi, semiootikut, arhitekti, ärijuhti, koorijuhti või hingehoidjat läheb meil tarvis viie aasta pärast. Samas ei ole ilmselt kellelgi õigust väita, et neid üldse vaja ei ole, ja piirata jõumeetoditega noorte võimalusi vastavaid erialasid omandada.

Küll võib diskuteerida praeguse kõrghariduse rahastamismudeli üle; riigi ja erasektori vastutus rahastamisel võiks olla ka teisiti jagatud. Ülikoolid ei saa leppida sellega, et ühe üliõpilase õpetamiseks ettenähtud summat tõstab riik iga kuue aasta tagant. Ülikoolid ei saa ega taha leppida ka sellega, et 60 protsenti tudengitest peab käima tööl, selleks et ära elada.

Loodan koos teiste rektoritega, et riigikogu ja valitsuse liikmed langetavad otsuseid asjatundjate koostatud riiklike strateegiate ja arengukavade alusel. Ehkki selle osas on tekkinud kahtlusi, sest 2009. aasta riigieelarve eelnõus kõrgharidusstrateegias kavandatu ei kajastu. Peab tunnistama, et kahjuks langetatakse meil liiga tihti otsuseid kõhutunde, emotsioonide või vaid omaenda kogemuste najal.

Haridusvaldkonnas langetatud väärotsused võivad osutuda  märksa ohtlikumaks kui mõne kõrge ametniku riigireetmine. Omaaegne otsus jätta kõrgharidus reguleerimata ja lasta sel toimida turumajanduslike reeglite järgi polnud ehk kõige ettenägelikum. Neid vilju maitseme praegugi, kui hulk mullikoole libaharidust pakub. Aga kui Eesti riik ei suuda oma ülikoole ülal pidada, on gümnaasiumilõpetajatele avatud hulgaliselt võimalusi jätkata õpinguid soovitud erialal kusagil mujal. See, kas nad ka kunagi Eestimaale tagasi tulevad, on enam kui kahtlane.

Kõigi kõrgharidustendentside hoomamiseks ja parimate arenguteede leidmiseks istuvad rektorid koos ja arutavad asju mitte ainult isekeskis, vaid koostöös ja partnerluses ministeeriumiga. On lühinägelik süüdistada rektoreid ministeeriumile puru silma ajamises või oma riigimehelikkuse minetamises. Kvaliteetse ja sisukama ülikoolihariduse nimel on põhjust töötada välja ülikoolide ühiseid õppekavasid, rakendada õppejõudude ristkasutust, koolitada õppejõude teiste riikide ülikoolide juures jne. 

Selle kõige eelduseks on, et kõrgharidusele oleks tagatud õiglane ligipääs. Juurdepääsu tagamine ei tähenda seda, et kõrghariduse saaks igaüks. Tunnistagem aga, et kõrgharidusel on lisaks omandatud erialaoskustele ka laiem sotsiaalne mõõde. Inimese areng – nii isiksuslik, sotsiaalne kui kultuuriline – saab laiema aluspinna just ülikoolides.

Mis puutub hingehoidmisse, siis olen veendunud, et inimhinge tuleb hoida niikuinii, vaatamata sellele, kui kõrgelt hing haritud on või kui palju professionaalseid hingehoidjaid selle tarbeks jagub.