Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Winston P. Nagan: varjatud revolutsioon – Ameerika plutokraatia tulevik

16
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Winston P. Nagan | FOTO: www.law.ufl.edu

Florida ülikooli Levini õiguskolledži emeriitprofessor Winston P. Nagan esitab sünge tulevikuvaate sellest, kuidas president Donald Trumpi programmi elluviimine võib muuta USA riigiks, kus sarnaselt Venemaaga ei loe laiemad väärtused ega kõlblus, vaid üksnes rikaste võimurite huvid.

Hiljaaegu sõnas president Trumpi peanõunik Steve Bannon reaktsioonilisele kuulajaskonnale, et käesoleva administratsiooni peamine poliitiline eesmärk on nõndanimetatud administratiivse riigi täielik lammutamine. Selle sihi taotlemise tagajärjed ulatuvad õige kaugele, sest sotsiaaldemokraatliku konstitutsioonilise riigi administratiivse arhitektuuri ulatuslikum muutmine toob lõppkokkuvõttes kaasa konstitutsiooni enda kokkuvarisemise. Vaatame seda ajaloolises perspektiivis. Eelmisel sajandivahetusel hakkas president Teddy Roosevelt tajuma ohtu, mida oligarhilised ärisuundumused kujutasid endast föderaalsele liidule ja Ameerika demokraatiale. Ta nägi, et tärkavad ulatuslikud korporatiivsed monopolid ohustavad meie konstitutsiooni ja selle demokraatlikke põhimõtteid. Kui sellele mitte vastu astuda, oleks konstitutsioon sattunud valimata plutokraatia mõju ja poliitilise kontrolli alla. Sel ajal pidas ta plutokraatiat suurimaks ohuks Ameerika väärtustele.

1929. aastal tabas meid suur majanduskriis. Plutokraatia huvides oli kindlustada oma positsioone ülemkohtu otsusega Lochnew New Yorgi vastu[1], mis muutis eraomandi fundamentaalseks ja peaaegu vaidlustamatuks konstitutsiooniliseks õiguseks. Reguleerimata vabaturumajandus, mida kaitses eraomandi tõstmine peaaegu absoluutsesse seisundisse, tõi kaasa üüratu spekuleerimise, mis omakorda tingis selle, et kapitalism asus iseennast õgima.

Kui 1930. aastate algul valiti presidendiks Franklin Delano Roosevelt, tunnistas ta, et turu reguleerimatus ei ole tegelikult mitte metafüüsiliste jõudude, vaid inimeste enda praktiliste valikute saadus. Kui valik suutis luua segaduse, pidi valik suutma segaduse ka klaarida. Roosevelt kohtas oma püüdlustes päästa kapitalismi iseenda käest regulatiivsete meetmetega uskumatult suurt vastupanu.

Lochneri kaasusel ja ülemkohtul õnnestus siiski tühistada ligemale paarsada mitmesugust majandust reguleerivat meedet. Selle tulemusel ei õppinud plutokraatia midagi kapitalistlikust kannibalismist ja soovis hoopis asuda hävitama tärkavat «uue kursi» riiki, mis püüdis päästa kapitalismi tema enda käest.

Kui ülemkohtu koosseis muutus, tärkasid mitmed olulised «uue kursi» algatused, mis stabiliseerisid ja edendasid Ameerika majandust. Teise maailmasõja tõttu pälvisid need tohutu toetuse. Riikliku julgeoleku hädavajadused sundisid plutokraate ja valitsust majanduslikule koostööle, mis tõi kasu kapitalile, tööjõule, valitsusele ja Ameerika rahvale. Oligarhiliste tendentside probleem, millega Teddy Roosevelt oli silmitsi sattunud, leevenes eliitülikoolides hariduse saanud juristide armee käe all, keda oli õpetatud vastustama trustidevastaseid seadusi. Need ja muud tegurid aitasid kaasa majandusliku monopoli küll aeglasemale, aga siiski olulisele juurdekasvule.

Chicago ülikool ja selle majandusteaduskond propageeris reguleerimata majandussüsteemi modifitseeritud teooriat. Milton Friedman väitis, et suur majanduskriis ei tulenenud vigasest vabaturust, vaid vigasest valitsuse likviidsuse süsteemist. Sealsest mõttetööst sündis poliitökonoomia «uus normaalsus», mida üsna vabalt nimetati neoliberalismiks. Neoliberaalide meelest tähistas stalinistlik riik, mis kaotas eraomandi, peaaegu täielikku inimvabaduse kadu. Sotsiaaldemokraatliku riigi regulatiivsed algatused oli õõvastav riikliku kontrolli vorm, mis sama õõvastavalt kippus kallale inimvabadusele. Fundamentaalne neoliberalism lähtus sellest, et iga väärtus, mida saab privatiseerida, ka tuleb privatiseerida, ning privatiseerituna tuleb seda kaitsta valitsuse sekkumise eest, milleks sobib taas pead tõstnud eraomandi absolutistlik õiguskaitse.

Finantsregulatsiooni nõrkus tõi kaasa maailmamajanduse finantsaluste üleüldise kokkuvarisemise. Tundus, et deregulatsiooni osas ei olnud 1929. aastast midagi õpitud.

Neoliberaalse reguleerimata majanduspoliitika mõju tõendid USAs ja maailmas tervikuna näitavad vapustavat globaalse ja riikliku tööpuuduse kriisi ja radikaalse ebavõrdsuse märkimisväärset süvenemist. Sellest hoolimata on Trump juba seadnud sihiks tühistada finantsturu olulised regulatiivsed standardid. Lühidalt öeldes ootab kogu maailma peagi ees reguleerimata riigist tulenev töötuse ja ebavõrdsuse süvenemine. Siinkohal on oluline märkida, et intellektuaalsel tasandil on õigus- ja majandusteaduslik liikumine seadnud endale otsese sihi hävitada «uue kursi» riik.

Nad on teinud seda ägedate rünnakutega kõigi riikliku reguleerimise vormide vastu sisuliselt igas eluvaldkonnas. Lisaks pooldavad nad jõuliselt ideed, et reguleeriv riik suudab vaid harva midagi mõistuspäraselt reguleerida, mistõttu ikka ja jälle on tegu vabaduse hävitamisega. Samal ajal näitavad tõendid, et reguleerimata riik süvendab radikaalset ebavõrdsust ja ulatuslikku tööpuudust.

Trumpi praegune probleem seisnebki selles, kas ta suudab pakkuda paremat tervishoiuteenuse vormi, mis on jäetud puhtalt turu hoolde ja mis välistab maksimaalselt igasuguse regulatsiooni. Ameeriklased näevad selgelt, et Trump otsib musta kassi mustas augus, mida ei olegi olemas. Samal ajal on selgunud tegelik eesmärk: administratiivse riigi kõrvaldamine tähendab konstitutsioonilise sotsiaaldemokraatia arhitektuuri kõrvaldamist.

Konstitutsioonilise sotsiaaldemokraatia kõrvaldamine jätab Ameerika rahva juriidilisse ja poliitilisse tühimikku. Selles tühimikus saavad valitseda just plutokraadid, ilma et neid enam takistaksid mingisugused õiguslikud piirangud. Lühidalt öeldes näib president Trumpi suund olevat selline, kus võimul on plutokraatia valitsus, plutokraatia poolt ja plutokraatia huvides.

Samal ajal terendab silmapiiril Venemaaga seotud skandaal. Venemaal on meil tegu oligarhia valitsusega, oligarhia poolt ja oligarhia huvides. Selles kontekstis pole õieti tegelikult Vene riigi huve, on ainult oligarhia huvid, mida esindab peaoligarh Putin.

USAs on võitlus administratiivse riigi hävitamiseks sattunud vastuollu põhiväärtustega, millel pole tähtsust plutokraatiale. Tundub, et kui Trumpi saadab edu, siis edaspidi ei esinda välispoliitika enam riigi huve ja väärtusi, vaid on plutokraatia ja oligarhia huvid, mida lahendatakse käepigistuse ja silmapilgutusega. Selles mõttes on ainukesed Venemaa ja USA konfliktid plutokraatia ja oligarhia huvid, mitte aga laiem sotsiaaldemokraatliku konstitutsiooni ja ÜRO põhikirja väärtuste raamistik.

Kui Trumpil õnnestub hävitada sotsiaaldemokraatlik riik, peame olema valmis valitsuseks, mis lükkab kõrvale eetika ja kõlbluse, ning siis me astume Vene oligarhide kõrvale, esindades rahvusvahelisel tasandil mõjuvõimu, millel samuti puudub igasugune eetika või kõlblus. See tähendab selja keeramist kõige fundamentaalsematele valitsemise ja vastutamise väärtustele. Jah, õieti kodanikuõigustele ja inimõigustele tervikuna.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane


[1] Paul Kens. Lochner v. New York: Economic Regulation on Trial. Univerrsity Press on Kansas, 1998.

Tagasi üles