Tallinna Käo päevakeskuse vaimu- ja liitpuudega hoolealuste pereliikmed soovivad peatada sotsiaalministeeriumi plaani rajada eurorahadega nende niigi napile õuele hoone, kuhu asuksid elama hooldekodude reformi käigus Tallinna ülekolitavad riikliku erihoolekandeteenuse saajad. Riik peaks hoolima ka kodudes elavatest puudega inimestest, mitte nende võimalusi veelgi kärpima, teatab Käo päevakeskuse lastevanemate ja eestkostjate esinduskogu oma murekirjas.
Eestis käib mahukas erihoolekande reform, mille läbiviimiseks saab Eesti järgnevatel aastatel Euroopast 56 miljonit eurot tõukefondide raha. Lõviosaga sellest rahast plaanib aga riik ehitada endale kuuluva riikliku aktsiaseltsi kaudu uusi maju ja osta kortereid selleks, et sulgeda mitmel pool Eestis praegu tegutsevad erihooldekodud, kolides sealsed asukad ümber mugavamatesse ja moodsamatesse elupaikadesse linnades.
Riiklikul teenusel erihooldekodudes veedab oma elupäevi pisut üle 2500 vaimupuude ja/või psüühikahäirega täisealist, enamik neist on endised lastekodulapsed, keda omal ajal emad praakbeebidena sünnitusmajja maha jätsid. Vähemal määral on sinna lisandunud ennast dementseks joonud, toimetulematuks muutunud eluheidikuid, psüühiliselt haigeid ja siin-seal ka hädaolukorda sattunud puudega täiskasvanuid kodudest, olgu siis ülalpidamiskohust täitnud vanema tervisekaotuse või teise ilma lahkumise järel, või ka muu väljapääsmatu eriolukorra tõttu.
Nüüd ongi plaanis 1200 erihooldekodude asukat uutesse kodudesse kolida. Olgu siinkohal mainitud, et ka eelmisel eurotoetuste perioodil 2007 – 2013 kasutati suur hulk raha (üle 30 miljoni euro) selleks, et parandada elutingimusi erihooldekodudes: uutesse peremajadesse kolis ümber 550 riigi hoolealust.
Päriskodudes üle Eestimaa, oma lähedaste igapäevase hoole all, elab aga veel üle 12 000 samasuguste diagnooside ja puuetega täisikka jõudnud inimese. Nende eest hoolitsevad tihti juba 70- või 80-aastased emad-isad, vahel ka õed-vennad või teised sugulased. Väga paljud neist peredest ei saa, ega pole kunagi saanudki, mingit tuge erihoolekandesüsteemilt – kuigi seadus ütleb selgelt, et ka kõigil neil oleks õigus saada osa riiklikust erihoolekandest.
Nüüd meie mure juurde. Ühest küljest oleme õnnega koos, et elame Tallinnas, kus meie mitteiseseisvad lapsed on tänu linnale saanud käia tööpäeviti Käo päevakeskuses, kus neid valvatakse ja arendatakse. Tänu sellele oleme saanud meie tööl käia – oleme pidanud oma lapsi hooldama vaid töövälisel ajal, nädalalõppudel ja puhkuste perioodil.
Möödunud varasuvel marssisid aga ühel pärastlõunal Lasnamäel Pae tänaval asuva päevakeskuse õuealale kaustadega mehed, mõõdulindid näpus, ja asusid maja taga oleval muruplatsil toimetama. Päevakeskuse töötajate küsimuse peale, mis teoksil, tuli vastus: «Oleme ASist Hoolekandeteenused, ehitame teie õuele maja oma klientide jaoks!»
Tundub uskumatu, aga plaan ongi tänaseks teoks saamas. Jah, kuulsite õigesti: Lasnamäe kivilinnas, nõukaaegses tüüpprojektiga lasteaiahoones asuv viiekümne hoolealusega Käo täiskasvanute päevakeskus jääb valitsuse investeeringute kava kohaselt ilma oma seni aktiivselt kasutust leidnud õuealast, sest ühtäkki ehitab sinna riik Euroopa ja Eesti maksumaksjate raha eest hoone, kuhu tuuakse elama 24 hooldekoduklienti Jõgevamaalt Võisikult, Saaremaalt Sõmeralt jne!
Jah, kuulsite õigesti: viiekümnele päevakeskuses käivale vaimu- ja liitpuudega hoolealusele lisaks hakkab selles lasteaiahoovis püsivalt elama veel 24 psüühilise erivajadusega täisealist! Seda olukorras, kus ministeeriumi enda eeskirjas seisab, et kogu ümberkorralduse aluseks on suurte hooldekodude lammutamine, et puudega inimesed saaksid elada nüüdisaegsest hoolekandeideest lähtuvates peresarnastes, väikestes, maksimaalselt 30 kliendiga teenuseüksustes.
Muidugi toimus vahepeal ka ametlik konkurss eurorahade saamiseks. Ka meil Käo keskuse personali ja lapsevanematega oli plaan esitada taotlus, et luua päevakeskuse majja mõned ööbimisvõimalusega toad, et peredel oleks tulevikus võimalus saada paindlikumat teenust: näiteks, kui eakas omaksehooldaja haigestub või vajab tööl käiv lapsevanem oma hoolealusele nädalahoiuvõimalust. Olime valmis esitama projekti ka Käo Kodu rajamiseks oma lastele Käo keskuse filiaali suurema maatükiga asupaigas Koplis.
Oma taotlusi me siiski esitada ei saanud, kuna meie soov ei mahtunud taotlusvooru tingimustesse: ööpäevaringse hooldusega kohad on ette nähtud vaid neile, kes juba viibivad ööpäevasel riiklikul teenusel, üksnes nende elutingimuste parandamiseks!
Meid lohutati, et võib-olla järgmises voorus, kui sotsiaalministeeriumil käsil olev teenusedisain sinnani jõuab, tulevad uued eeskirjad, kus omavalitsused saavad kogukonnateenuste raames hakata pakkuma ka ööpäevaringset hooldust, mis siis meie lastele sobiks. Praegu aga asub riiklik äriühing pakkuma Tallinnale kuuluva päevakeskuse õues elupaika mujalt Eesti nurkadest siia ümberkolitavatele teenusesaajatele! Tallinnasse kavatseb AS Hoolekandeteenused rajada mõne järgmise aastaga 215 teenusekohta, Harjumaal kokku saab neid olema ligi neli ja poolsada!
Veel üks asja külg on see, et kogu reformiga seotud protseduur on olnud segane ja läbipaistmatu. Sotsiaalteemade eest vastutav Tallinna aselinnapea Merike Martinson näis veel kuni eelmise nädalani teadvat, et AS Hoolekandeteenused ehitab Käo keskuse õuele uue maja tallinlastest teenusevajajate jaoks.
Martinsoni jaoks selgus tõde alles siis, kui aktsiaseltsi esindaja viimasel linnavolikogu sotsiaalkomisjoni istungil selgesõnaliselt vastas, et ühtki kohta Käo päevakeskuse hoolealuste ega ka üldse praeguste tallinlaste jaoks uude majja ei tule.
Valeinformatsiooni ajel oli aga abilinnapea juba aasta enne taotlusvooru väljakuulutamist andnud allkirja protokollile, millega ta pool Käo keskuse õueala sotsiaalministeeriumi kantslerile ja aktsiaseltsi juhile ära lubas.
Kogu see reform tekitab palju küsimusi. Ja samu küsimusi kostab ka Saare- ja Jõgevamaalt, Lääne-, Tartu- ja Võrumaalt. Noorte ja juba keskikka jõudnud puuetega laste emade-isadena (kelle eludest on suurem osa kulunud selleks, et oma puudega lastele läbi keeruliste Eesti riigi arenemise aegade inimväärset elu sillutada) oleme mures selle pärast, kuidas ümberkorralduste elluviimisel asju aetakse. Hurraaga, suutmatuseta tervikut hoomata. Ning vahepeal ka sootuks unustades, kelle nimel mäng käib ehk siis kelle huvides ikkagi Euroopa ja ka Eesti maksumaksjate miljoneid «tuulutatakse».
Miks üldse pannakse miljonid jälle nende peale, kes juba niigi saavad riiklikke teenuseid? Miks premeeritakse kallite teenustega jätkuvalt nende emade lapsi, kes oma puudega järeltulijad omal ajal riigi hõlma viskasid, et ise muretult vilet lasta? Miks ei mõelda selle peale, kuidas aidata erihoolekandeteenusele ka need iseseisva toimetulekuvõimeta inimesed, kelle eest on aastakümneid hoolitsenud perekonnad ja kes tänasel päeval elavad 60-, 70- ja 80-aastaste, sageli üksikute emade hooldusel?
Ja miks raputab sotsiaalkaitseminister Kaia Iva meie murehaavale veel soola peale, põhjendades riigikogu ees küüniliselt, et võib-olla ei oska meie lihtsalt näha oma mures lahendust, kuna edaspidiste liikumiste tulemusena, kunagi perspektiivis, peaksid ju ometi ka kohapealsed inimesed teenusele ligi pääsema.
Oma sünniaastaid vaadates ütleme ausalt: meil ei ole aega oodata!
Päevakeskus Käo lastevanemate ja eestkostjate esinduskogu