Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Andrei Kuzitškin: joomarlusega võitlev Ossinovski võiks õppida Nõukogude Liidult

31
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Andrei Kuzitškin | FOTO: Erik Prozes

Tervise- ja tööministri Jevgeni Ossinovski ettepanekud, mille siht on vähendada alkoholi tarbimist Eestis, äratavad kahtlemata tähelepanu. Ent teiselt poolt ei ole ma ometi veendunud, et neist ettepanekutest tõuseb mingit kasu. Kahju aga toovad need kohe kindlasti, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.

Olen meelekindlalt alkoholi vastu. Minu aastane alkohoolsete jookide tarbimise norm piirdub pokaali šampusega uusaastal ja pokaali veiniga sünnipäeval. Olen sügavalt veendunud, et alkohol on üdini kurjust täis.

Selle kurjusega olen Venemaal kokku põrganud terve oma eluaja: olen näinud joodikuid nii palju, et rohkem ei olegi vaja. Sugulaste, sõprade ja naabrite joobnud näod on mulle igaveseks mällu sööbinud.

Mällu on jäänud ka heade tuttavate nimed, kes langesid alkoholi ohvriks. Mõne aasta eest pidas minu lapsepõlvesõber, selleks ajaks 40-aastane Sergei purjus peaga paremaks laskuda katuselt köiega oma viienda korruse korteri rõdule, kui ta oli võtmed töö juurde unustanud. Läks nagu läks: ta kukkus alla ja jättis endast maha lese ja kaks väikest tütart.

Möödunud aastal poos ühes Tomski oblasti külas lakkamatu joomise järel end küünis üles 43-aastane mees. Kolm päeva hiljem, juba pärast mehe matmist, poos samas küünis end üles tema abikaasa, kes samuti oli langenud alkoholismi küüsi. Vanemateta jäi kolm väikest last.

Selliseid kibedaid lugusid võiks pajatada lõputult.

Eesti üks alkoholilembesemaid riike

Kiretu statistika ütleb: Venemaal pannakse ebakaines olekus toime 85 protsenti autoavariidest, 60 kuni 90 protsenti kuritegudest, 80 protsenti enesetappudest.

Alkohol võtab närvisüsteemilt pidurid, joobnule on «meri põlvini», ta tahab riskida, teha midagi «suurt», panna proovile surma ennast. Paraku kipub ses jõukatsumises ikka peale jääma surm…

Kõigist surmadest on selliste, mis on seotud alkoholi tarvitamisega, osakaal umbes 30 protsenti. Selline arv on iseloomulik just maadele, kus puhast alkoholi tarvitatakse inimese kohta üle 10 liitri aastas. Ja sellesse nimekirja kuulub ka Eesti.

2009. aasta stseen Vene veteranidega Moskvas. / Scanpix

Kahjuks on väga keeruline leida täpseid andmeid alkoholi tarbimise kohta, sest erinevad rahvusvahelised organisatsioonid kasutavad erinevaid arvestusmeetodeid. Lisaks tarbitakse oma 20 protsenti alkoholist varimajanduse kaudu, mis üldiselt jääb üldse arvestusest välja.

Ikkagi on ilmne, et Eesti kuulub kümne kõige alkoholilembesema riigi hulka, kus puhast alkoholi tarbitakse 12 kuni 16 liitrit inimese kohta aastas. Eespool asuvad Venemaa, Valgevene, Ungari. Esikohal on Moldova 18 liitri alkoholiga.

Seepärast väärivad tervise- ja tööministri Jevgeni Ossinovski ettepanekud, mille siht on vähendada alkoholi tarbimist Eestis, kahtlemata tähelepanu. Ent teiselt poolt ei ole ma ometi veendunud, et neist ettepanekutest tõuseb mingit kasu. Kahju aga toovad need kohe kindlasti.

Kommunistid ebaõnnestusid joomarluse väljajuurimisega

Ossinovski alustas võitlust alkoholiga vastristitu tulisusega, veendunud, et asub esimesena tarmukalt tegutsema sel üdini viinakuradi võimu alla langenud maal. Kuid juba paljudel riikidel on kopsakas alkoholivastase võitluse kogemus  – mis üldjuhul kipub olema nukker.

Võib meelde tuletada nõndanimetatud kuiva seadust Ühendriikides, kus aastail 1919-1933 oli keelatud alkohoolsete toodete müük. Selle tulemusel kahanes alkoholi tarbimine seal kaks korda. Kuid seaduse otsene tagajärg oli ka illegaalse alkoholi tootmise kasv, Ameerika maffia õitseng, «gangsterisõjad», eelarve kärbumine ja majanduskriisi süvenemine. Seadus tühistati ja 1940. aastaks oli alkoholi tarbimine Ühendriikides jõudnud endisele tasemele.

Veel kurvemad olid lood alkoholivastase võitlusega aga Nõukogude Liidus. Nagu teada, oli joomarlus juba Vana-Vene aegadel lausa rahvuslik traditsioon. Võib ju küll ka olla, et vene rahvas ei joonud sugugi rohkem kui sakslased ja prantslased. Aga kui Euroopas eelistati õlut ja veini, siis Venemaal sai rahvusjoogiks viin, mitte just kõige «õilsam» jook, aga see-eest kange. Seepärast olid vene joomarluse tagajärjed ka tunduvalt raskemad kui Saksamaal või Prantsusmaal.

Esimesed alkoholivastased kampaaniad Venemaal võeti ette juba keiser Nikolai II ajal enne 1917. aasta oktoobripööret ning Nõukogude Venemaa jätkas neid. 1918., 1929., 1958. ja 1972. aastal kehtestati Nõukogude Liidus alkoholi tarbimisele piirangud. Selleks tõsteti viina hinda, vähendati alkoholimüügi aega poodides ja seaduste rikkujaid karistati karmilt.

Nõukogudeaegne alkoholi- ja tubakavastane plakat / arhiiv

Aga ikka jäid need kampaaniad ajutiseks ja lõppesid krahhiga: joovate Nõukogude inimeste arv ei tahtnud kuidagi kokku tõmbuda. Siiski, mõningal meetmel oli ka pikem mõju. Näiteks keelati 1958. aastal NSV Liidus toota 50- ja 56-kraadist viina (viimaste etikette võib näha Livejournalist). Ja hiljem sellise kangusega viina enam ei toodetudki.

Suurim alkoholiga võitlemise kampaania algas Nõukogudemaal 1985. aastal, perestroika ajal. See oli seotud kommunistliku partei ühe juhi Jegor Ligatšoviga. Just tema algatas kõige karmimad keelud alkohoolsete toodete tootmise ja müümise suhtes.

Sellist poliitikat põhjendati alkoholi tarbimise kasvamisega riigis 10 liitrini inimese kohta, mis ületas kaks korda Stalini aja näitajat. Suleti paljud viinatehased, raiuti maha hulk viinamägesid, vähendati veiniimporti sõbralikest sotsialismiriikidest (Bulgaaria, Rumeenia, Ungari), tõsteti viina hinda, kehtestati karmid karistused purjuspäi tööle või avalikku kohta ilmumise eest.

Ja mis peamine: raadios, televisioonis ja ajalehtedes algas võimas infokampaania loosungi all «Teeme joomarlusele lõpu!» Filmidest lõigati välja stseenid, kus tegelased tarbisid alkoholi, lauludest ja luuletustest kõrvaldati igasugused vihjedki viinale ja veinile. Nõukogude koolides ähvardas keeld isegi Aleksandr Puškini luuleridu «Kui on mure, täitkem kannud».

Alkoholi väljajuurimise tagajärjed

Selle tulemusel vähenes kahe aastaga alkoholi tarbimine, kahanes suremus, kasvas sündimus. Kuid samal ajal kahanesid ka toiduainetööstuse tulud peaaegu kaks korda, 60 miljardilt rublalt 35 miljardini. Tekkis ebaseadusliku alkoholi turg ning puskari ajamine puhkes õitsele kõigis külades ja linnades. Seepärast kadus peaaegu vabamüügilt ka suhkur, mida teatavasti läheb samagonni valmistamiseks päris kõvasti. Suurenes surrogaatalkoholi tarbmisest tingitud surmade arv.

Nõukogude Liidu KGB esimehe esimene asetäitja Viktor Gruško on kirjutanud, et just 1985.-1990. aasta alkoholivastane kampaania pani õitsema korruptsiooni ja rajas aluse Venemaa tänasele varimajandusele. Juba 1986. aastal varises NSV Liidu eelarve sisuliselt kokku.

Veel üks alkoholivastase kampaania tagajärg oli rahva rahulolematuse süvenemine ja võimude autoriteedi langemine. Juba 1981. aastal, mil viina hinda tõsteti liidus neljalt rublalt viiele, et täita eelarves lünk, mille oli tekitanud sõjaline sekkumine Afganistanis, hakati rahva seas looma vastavaid luuletusi.

Üks toonaseid rahvaluule näiteid:

«Tõuseb viiele viin,

küll ma seda siis joon.

Tõuseb kaheksale viin,

ikka edasi ma seda joon.

Kes Iljitšile [Brežnevile] annab nõu,

teadku, kümmegi pole meile üle jõu.

Kui hind veel kõrgemale voolab,

siis teeme aga nagu Poolas.

Kahekümne viie peale, kui läheb ära,

siis Talvepalee vallutame jälle ära!»

Poola ei esinenud selles luuletuses sugugi juhuslikult: 1980. aastal oli seal alanud rahvalik ülestõus kommunistide võimu vastu. Petrogradi Talvepalee ründamine mõistagi tuletas meelde 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni.

1985. aastal tekkisid uued rahvalikud tšastuškad (kiiretempoline nelikvärssides vene rahvalau): «Nädalakese-paar kannatame, siis Gorbatšovi matame, Brežnevi üles tõstame, endistviisi edasi võtame.»

Finantskrahh ja rahva usalduse kadumine kommunistliku partei vastu olid peamised põhjused, miks Nõukogude Liit 1991. aastal kokku varises. Alkoholivastasel kampaanial ei olnud selles sugugi mitte tähtsusetu roll.

Ossinovski avaldused sobivad pigem noorematele koolilastele

Ossinovski on kindel, et alkoholi kättesaadavuse ja reklaami piiramine avaldab positiivset mõju meie rahva, eriti noorte tervisele. Mina aga usun, et kõigil neil meetmetel on lühema aja peale vaadates väga piiratud positiivne mõju, kaugemale vaadates toovad need aga majandusele ainult kahju.

Lugeja Raul Ida-Virumaalt saatis selle aasta jaanuaris Postimehe arvamustoimetusele tervise- ja tööministri Jevgeni Ossinovskist tehtud jõuluteemalise pilapildi.
«Pühade puhul pisut ikka võib, kuid peale pühi on veto peal! Teie tervis on ju minu kätes,» ütleb Ossinovski pildil.

Näiteks Eesti Õlletootjate Liidu tegevdirektor Peeter Võrk on jõudnud juba nentida, et 2016. aastal kahanes Eesti õlleturg kaheksa protsendi võrra. Eesti õlle ja lahja alkoholi siseturul müüdi ligemale 13 miljonit liitrit vähem.

See ei tähenda aga, et Eesti elanikud oleksid hakanud vähem jooma: õlut ja veini toodi sisse Lätist ning sinna jäeti 10 miljonit eurot, mida Eesti riik nüüd ei saanudki aktsiisi ega käibemaksuna.

Nüüd aga kujutagem ette, et ka Soome turistid hakkavad läbi Tallinna sõitma Riiga, et seal nädalavahetusel Peetri kiriku varjus meeldivas keskkonnas käepärast alkoholi nautida. Tallinna Raekoja plats jääb aga rahvast tühjaks… Kui palju kaotab sellest Eesti eelarve? Kas valitsuses on keegi need arvud juba kokku löönud?

Olen kahe käega poolt, kui asi puudutab võitlust alkoholismi, narkomaania ja muude ühiskondlike pahedega. Ainult et välja pakutavad võitlusviisid peavad sobima probleemi mastaabiga.

Praegu pean võtma Ossinovski avaldusi kui kenasid loosungeid ja lööklauseid, mis sobivad kenasti tervisliku eluviisi propageerimiseks noorema kooliea seas. Kas tõesti usub keegi siiralt, et viinareklaami kõrvaldamine televisioonist või sirmi taha peidetud alkoholiriiulid kauplustes tegelikult ka vähendavad nende inimeste arvu, kes kohe kangesti tahavad juua?

Maailma terviseorganisatsiooni uuringud on näidanud, et eri maades moodustab alkoholi tarbivate inimeste osakaal 15-20 protsenti. See osakaal ei sõltu kuigi palju rahvusest ega geograafiast. See ei ole enam sotsiaalne, vaid juba meditsiiniline probleem. Sotsiaalne probleem peitub milleski muus.

Venekeelne elanikkond mängib suurt rolli

Mina näiteks arvan, et Eesti on puhta alkoholi tarvitamise poolest esirinda sattunud seoses venekeelse elanikkonna suure osatähtsusega. Venemaa on joovate riikide seas ikka kindlalt eesotsas. Loomulikult olen ma piisavalt näinud ka purjus eestlasi, aga siiski tunduvalt vähem kui purjus venelasi.

Alles möödunud nädalavahetusel jäi ühes Pae tänava poekeses silma iseloomulik stseen: paar maani täis venelast ostsid viina ja õlut. Ostjate keel oli pehmemast pehmem, aga see oli kindlasti vene keel. Mees püsis vaevu jalul. Naine, kelle nägu oli lakkamatust joomisest pundunud, pillas põrandale oma kõige kallima vara - pudeli viina. Imekombel jäi pudel terveks, naine tõstis selle üles ja andis pudelile suud. Seejärel vaarus üksteist toetav paarike kuidagi kauplusest välja. Seal aga käisid nad ometi räpasel tänaval pikali, hoides veel kukkudes viina ja õlut pea kohal. Ostud kannatada ei saanud. Aitasin neil end püsti ajada ja laususin: «Ole tervitatud, Venemaa!»

Venemaa president Vladimir Putin õlut joomas. / Scanpix

Kas tõesti usub Ossinovski, et need inimesed lähevad poodi viina ostma seepärast, et on näinud teleris palju alkoholireklaami? Või et vaheseina taha panduna jääks viin neile kättesaamatuks? Isegi kui jääb, leiavad nad sellele kiiresti asenduse: meenutame kümneid inimesi Venemaal Irkutskis, kes said mürgituse piiritust sisaldavast vannikontsentraadist  – see peaks olema õudu äratav hoiatus kõigile ametisikutele, kes ei näe kõrgete kabinettide akendest enam rahva tegelikku elu.

Joomarlus, härrased ministrid, on palju hullem nähtus, kui te oskate arvata! See on võimas sotsiaalne kood, mida saab purustada ja ümber kodeerida ainult väga võimsate vahenditega. Näiteks radikaalse elumuutusega. See nõuab palju aega: mitte aasta, mitte kaks, vaid vähemalt ühe põlvkonna jagu.

Teie aga pakute praegu raskelt haigele inimesele ravi asemel ilukirurgiat. Grimm on tore asi, aga organismi ei ravi see kuidagi. Ja kehv ilukirurg ei suuda isegi inetut lõusta edukalt varjata…

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane


Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.

Tagasi üles