/nginx/o/2017/02/14/6339711t1h02f9.jpg)
Aprillis möödub kolm aastat sõja algusest Ukrainas. Huvitav on teatud ajadistantsilt toonastele sündmustele tagasi vaadata. Aastatel 2014 ja 2015 oli täiesti reaalne, et venelaste tankid jõuavad Kiievisse. Toona jäi see Venemaa presidendi Vladimir Putini arguse ja otsustamatuse taha, kuid see oli teostatav. Praegu oleks seda täide viia tunduvalt keerulisem, kuna Ukrainas on kahe-kolme aastaga suudetud luua võitlusvõimeline sõjavägi.
Venemaa meedias ei räägita enam ammu Novorossijast. See projekt on lõppenud. Küll aga kuuleb sagedasti selle tarbeks loodud televisioonitegelaskujude surmadest. Need loodi, veenmaks Vene telekanaleid vahtivat lumpenit selles, et sõda on vinge sotsiaalne lift ning igast mõttetust alkašist võib saada 21. sajandi Tšapajev ehk Motorola. Loomulikult ka selles, et Ukrainas käib sõda ukrainlaste vahel, kus Motorolad vennasrahvast aitavad.
Motorolaks või Giviks saamiseks tuleb sõdida. Relv käes, saab võtta kõike seda, mis enne 2014. aastat kuulus Ida-Ukraina ja Venemaa pärapõrgutes elanud autopesijate, transameeste, turvameeste jt metsikumatesse fantaasiatesse. Tahad naisi – võta, soovid vingeid autosid – aga palun, majasid-kortereid…
Ukraina sõja põhiline moraal on vastupidine: sõda on vilets sotsiaalne lift. Kõikvõimalike Motorolade ja Givide surmad meenutavad Eestiski näidatud tuntud sarja «Kriminaalne Venemaa» episoode: üks sai trepikojas kuuli, teine lasti koos liftiga õhku, kolmandat tulistati granaadiheitjast, neljandal hakkas restoranilõunast paha ning ta suri.
See pole kokkusattumus, kuna ka meil ekslikult «sissipealikeks» ja «separatistide komandöriks» tituleeritute näol on tegu pesuehtsate bandiitidega, kes peale endistelt omanikelt äravõetu ning Moskvast saadetava on 1990ndate meetoditega omavahel jaganud turuosa Donbassi kanalina läbival tulusal Vene-Ukraina salakaubateel.
Novorossija tegelaste lõpp on juba ettemääratud ning Novorossija enda tulevik on üldjoontes selge. Ühel päeval katkevad relva- ja rahasaadetised Venemaalt ning rahvavabariigikestega on lõpp. Iseküsimus, mis saab Donbassist. Ida-Ukraina konflikti kaotajaks jääb pool, kellele purustatud Donbass ühes oma üüratute taastamiskulude ning lumpenistunud elanikkonnaga jääb.
Praegune olukord sobib Kiievile: Donbass on Venemaa probleem; kuniks Venemaa kontrollib Donetski ja Luganski oblasti idapoolseid osi, kehtivad Venemaale sanktsioonid ja rahvusvahelisel areenil on Venemaad võimalik demoniseerida. Mitte kuigi ägedalt edasi hõõguva konflikti arvele võivad Ukraina võimud kirjutada kõik eksisammud ja möödalaskmised, ning mis põhiline, küsida läänelt raha.
Ukraina-Venemaa konflikti ideaalne lahendus lääne seisukohalt oleks, et Ukraina debiilselt ahned korruptandid ei koormaks edaspidi Euroopa ja Ameerika maksumaksjaid.