/nginx/o/2017/02/01/6301109t1h919e.jpg)
Aeg-ajalt kuuleme mõtteavaldusi, et maailm on hulluks läinud. Vahel võime ennastki selliselt mõttelt tabada. Tegelikult on maailm ja inimesed alati sellised olnud. Mõnedel aegadel õnnestub lihtsalt hullust ja massilist idiotismi – millele inimkonna enamus läbi aegade on kaldunud – paremini varjata.
Tõtt-öelda võib mõista neid, keda on ära tüüdanud uudised Ameerika presidendist Donald Trumpist ja tema juurde kuuluvast, muuhulgas kõikvõimalikest Conwaydest ja Bannonitest, kelle eksistentsist suuremal osal eestlastest veel nädalapäevad tagasi aimu polnud. Ega suuremal osal uue presidendi ümber toimuvast melust meie seisukohalt mingit tähtsust polegi, kuid sellegi poolest kuuleme Trumpi igast liigutusest ka edaspidi. Trump lõhub stereotüüpe, see äratab tähelepanu ja loob uudiseid, mis tähendab, et teda ignoreerida pole võimalik. Kuuleme selle riukaliku vanamehe tembutamisest Washingtonis ka järgmistel kuudel ja aastatel, nii tüütav kui see ka poleks.
Tõsi, leidub ka neurootikutest enesepiinajaid, kes otsivadki nüüd iga päev uudiseid Trumpist ja Mehhiko müürist, et veenduda viimsepäeva läheduses. On ka skaala teises otsas paiknevaid neurootikuid, kes otsivad neidsamu uudiseid, et leida kinnitust mingitele deliirsetele kinnismõtetele, mille realiseerumisele Trump peaks kaasa aitama. Kõige tõenäolisem stsenaarium on, et nii ühtedele kui ka teistele lõpeb Trumpi nelja-aastane valitsusaeg pettumusega, kuna ei saabu ei leegitsevat põrgut ega haljendavat paradiisiaeda. Mõlemad põevad peaaju-Trumpi.
Võib öelda, et Trump on 1970. aastate inimene. Igatahes vastavad tema käitumine ja seisukohad just sellele ajale, mis eelnes tänapäevaste lääne väärtuste võidule pääsemisele. 1970. aastatel poleks ka tema poliitiliselt ebakorrektsed väljaütlemised pahameelt äratanud, sest avaldusi, mis mõjuksid tänapäeval kellelegi näkku sülitamisena, lubasid endale paljud toonased poliitikud. Vaadake, mida rääkisid toona näiteks Goldwater, Nixon ja teised Ameerika poliitikud, ning teil tekib déjà vu.
Trumpi valimisvõit on meile kui eemalt vaatajatele rääkinud palju Ameerika ühiskonnast. Paljude teadvuses eksisteeris siiani petlik kujutelm Ameerikast kui üliliberaalsest ühiskonnast, kuid nagu näeme, on selles ühiskonnas kaks vastandlikku suunda. Ühelt poolt üritatakse kiiresti purustada ja välja vahetada traditsioonilisi arusaamu ja väärtuseid ning teiselt poolt püütakse mingist teatud ajast kinni hoida. See, mille tunnistajateks me praegu oleme, on kodusõja mahedam vorm nende kahe leeri vahel, mille käigus mõlemad üritavad oma vastast võimalikult demoniseerida. Selleks lähevad käiku vandenõuteooriad ja «alternatiivsed» faktid. Viimased võivad tunduda köitvad, kuid on ilmselgelt mõeldud inimestele, kes kas ei viitsi mõelda või pole võimelised jõudma võrdlemisi keeruliste sündmuste ja protsesside ratsionaalse seletuseni.