Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Taavi Minnik: kaks korda kaks on viis, kolm korda kolm kümme

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Taavi Minnik | FOTO: Postimees

Viimasel ajal on moodne rääkida tõejärgsest ühiskonnast. Pean tunnistama, et mulle isiklikult ei meeldi moesõnad. Ka «tõejärgsuse» puhul näib, et tegu on kõigest eufemismiga, millega tähistatakse edukaid propagandavalesid.

Tõega on küll nii, et ühest küljest on tõde see, mida inimesed usuvad, teisest küljest see, mis ei tekita neis kahtlust. Selles mõttes on mõlemad teatud kokkuleppe tulemus ning aeg-ajalt võivad need lepped muutuda. Ent kui maailmas ringi vaadata, siis võib öelda, et kätte on jõudnud relativismi kuldaeg. Seda nii poliitikas, kultuuris kui ka elus tervikuna. Ka eesti meediaväljaannetes korrutavad mõned, et pole olemas tõde ega valet nagu ka absoluutset headust ega kurjust. Pole Mordorit, pole Kääbiklat ning üleüldse pole maailmas kõik sedavõrd ühene, vaid on suhteline.

Kui see tõepoolest nõnda on, siis pole ju vahet ka tegeliku ja väljamõeldu, vana ning uue, ida ja lääne, vasaku ja parema, sisemise ja välimise, arenenu ja mittearenenu, liberaalide ja totalitarismi ning autoritarismi poolehoidjate jne vahel. Seepärast oleks õige rääkida hoopis tegelikkusejärgsest maailmast. Kaks korda kaks võiks ju siis vabalt olla viis ning kolm korda kolm kümme.

Üldse, milleks nende tehete vastuse pärast pead murda, kui mingit tegelikkust olemas pole? Mitte midagi teada on tänapäevases postmodernses maailmas peamine vabadus. Postmodernism on vananeva ja pikalt külluses elanud ühiskonna väsimus progressist ning mõtlemine on kahtlemata kurnav tegevus, seega võib vabalt sellest hoopis loobuda. Nii kõnnibki maamunal ringi juba mitu põlvkonda, kes mitte midagi ei tea.

Poliitikas kujutab postmodernism endast ohtlikku müüti, lahtiütlemist usust lääne jõudu ning ühiskondlikku progressi. See sai omal ajal võimalikuks tänu külma sõja lõpule, kui kadus ideoloogiline konkurents lääne elukorraldusele vähemalt teoreetilist alternatiivi pakkunud kommunistliku omaga. Praegu aga seisab läänemaailm vastamisi riikide blokiga, kes on muutnud agressiivse välispoliitika osaks oma sisepoliitikast ning kasutavad jõhkralt ära läänemaailma nõrkust kriisidele ja probleemidele vastu astumisel, mis tulebki sellest, et lääne poliitikud mõtestavad maailma postmodernismist lähtudes ja eklektiliselt.

Nii pole mingit vastuolu näiteks skisofreenilises olukorras, kus agressor on konfliktis ühtlasi ka rahuvahendaja ja kriisi reguleerija. Kas kellelegi oleks näiteks Talvesõja päevil pähe tulnud, et seltsimees Stalin võinuks kõrvuti Daladier’ ja Chamberlainiga vahendada Risto Ryti läbirääkimisi Terijoe valitsusega? Postmodernistlikul ajastul siin vastuolu ei ole. Tõtt-öelda poleks midagi halba selles, kui postmodernism oma haua leiaks, kuna kaalul on midagi palju enamat: tänapäevase läänemaailma säilitamine.

Tagasi üles