/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
/nginx/o/2017/01/05/6229607t1h9a61.jpg)
Mälupilt, mida siinkohal kirjeldan, on küllap tuttav paljudele. Suveõhtu maal. Avad lugemist otsides vana raamatukapi, kus seismas pakkide kaupa eri kulumisastme ja kujundusega kaustiku mõõtu väljaandeid. Võtad neist seitse-kaheksa tükki välja ja oled juba ette elevil… Algupärand või tõlge. Luule, proosa või draama.
Loomingu Raamatukogu kui erakordselt rikkaliku vaimse varamu avastasin koolipoisina. Umbes samal ajal, kui murdsin emakeele tunnis pead, mitme jutumärgiga seda kirjutatakse – reeglid olid sellised. Tundus imelik, et raamat oli tegelikult perioodika. Hiljem Tartu Ülikooli filoloogiatudengina avanes taust, mis ulatus tülikatest jutumärgireeglitest märksa kaugemale. Asjaolu, et tegemist oli ajakirjaga, oli võimaldanud teha trikke ning ilmutada teoseid, mis jäänuks muidu tsensorite hammaste vahele.
Võib-olla polegi Postimehe kultuurivedurite seas teist nii võimsat lokomotiivi kui Loomingu Raamatukogu. Iga number on kui vagun ja kogu ešelon muljetavaldavalt pikk. Ning üksikute eranditega ajakindel ja sisukas. Mul on paljudega neist seotud mõni isiklik mälestuskild või lausa lugu.
Koolipoisipäevil avastasin siit oma tulevased lemmikautorid, nagu Bulgakov, Asimov, Salinger, Golding, Orwell. Loomingu Raamatukogu kaudu sain aimu, kuidas ja millest kirjutavad Václav Havel, Aleksandr Solženitsõn. Ka sekka pakutud eesti autorid tunduvad maitseka ja mitmekesise valikuna. Seda kuni viimase ajani. Tuglasest Kivirähkini.
Eesti ajaloo õpikuid meil keskkoolis ei olnud. Tühimiku täitis Mart Laari, Lauri Vahtre ja Heiki Valgu kaheosaline «Kodu lugu» (1989), mis pakkus head arutelu- ja vaidlusainest. Tohutu ažiotaaži tekitas Hando Runneli «Laulud eestiaegsetele meestele» (1988), kultuskogu juba ilmudes. Praegu oleks võib-olla osa selles ilmunud väega tekstidest mõne meelest (taas) poliitiliselt ebakorrektsed.
Maailma dramaturgia eksamiteks valmistudes istusin kevadisel Toomemäel: Bertolt Brecht, Luigi Pirandello, Marcel Aymé, Jean Anouilh, Eugene O’Neill… Oh jah, ja Peter Brooki «Tühi ruum» loomulikult. Kõik kapitaalselt kapsaks loetud. Mujalt meil õppetööks vajalikku materjali võtta suurt ei olnudki.
Viimastest aastatest meenub seiklus Marek Tamme «Monumentaalse ajaloo» tagaajamisel. Raamat sai poest kiiresti otsa, kuid mingi ime läbi õnnestus see kuskilt netiavarustest siiski hankida, olles jõudnud juba autorile meili teel hädakisa saata.
Ma ei ütle, et me peaksime hakkama 60 aastat ilmunud Loomingu Raamatukogu peatoimetajatele ausammast püstitama. Minu soov on hoopis see, et hoolimata muutustest meie ümber, jääks Loomingu Raamatukogu alles sellisena, nagu see on olnud. Täis vaimuerkust ja julgust, tahet silmi avada. Sest just nii sünnivad valikud, mis jäävad ajakindlana püsima.