Reformierakond sai uue esimehe ja juhatuse. Nelja suurema parlamendierakonna esimehed pole enam samad, kes tüürisid neid eelmiste riigikoguvalimiste (2015) ajal. Peagi vahetub ka Vabaerakonna juht. Seis sisepoliitilisel malelaual on mitmesugusteks uuteks käikudeks lahti mängitud. Kaks olulist märksõna on kohalikud valimised ja parlamendiaritmeetika.
Reformierakonna esimeheks valitud Hanno Pevkur tegi üksiti esimese ametisse määramise. Paistab, et seda, kes veab Reformierakonna kampaaniat sügisestel valimistel Tallinnas, ei hakatagi mingi sisedemokraatliku protseduuriga välja selgitama, vaid see on Kristen Michal.
Seega sai Pevkuri senine konkurent käigupealt proovikivi. Michali ees seisva töö tulemusi mõõdetakse juba 15. oktoobril toimuvatel kohalikel valimistel vabariigi valimiskomisjoni apteegikaaluga. Loevad valijatelt saadud hääled, võidetud kohtade arv Tallinna linnavolikogus.
2013. aasta KOV valimistel jäi Reformierakond nii Tallinnas kui üle Eesti kokku saadud häälte arvu poolest Keskerakonna ja IRLi järel kolmandaks. Nüüd pole Keskerakonnal enam Tallinnas senist käilakuju, samuti pole selge, milliste erakonnasiseste jõujoonte järgi nende positsioon Tallinnas üldse kujunema hakkab. Haldusreform muudab kardinaalselt maaomavalitsuste ja väiksemate linnade piire. Reformierakond pole enam valitsuse juhtoinas, keda valijatel oleks kiusatus KOV valimistel natukene sakutada. Ka annab Tallinna kampaaniajuhi ning linnapea kandidaadi varane selgumine teatava eelise.
Kokkuvõttes on Reformierakonnal väga head eeldused saada KOV valimistel parem tulemus kui eelmisel korral ning võib-olla ületada ka oma 2009. ja 2005. aasta KOV valimiste tulemus (umbes 17 protsenti kõigist Eestis antud häältest).
Pilk kohtade jaotusele riigikogus näitab, et Keskerakonnal pole põhjust tunda end valitsuse juhterakonnana raudkindlalt. Kombinatsioone on mitu. Olgu siinkohal mängulise spekulatsioonina mainitud kasvõi sotside (15 kohta) asendamine Vabaerakonna ja EKREga (kaheksa pluss seitse kohta) ja Reformierakonna taasasumine peaministritoolile. Või teine kombinatsioon mitmest võimalikust: Pevkur välistas mineku Keskerakonna juhitud valitsusse, aga mitte koalitsiooni Keskerakonnaga – ei IRL ega sotsid saa end ministritoolidel täiesti kindlalt tunda. Põnevust kui palju!
Mõistagi on põnev ka Reformierakonna uus juhatus. «Puhake jalga,» olla juhatuse valimistega öeldud senisele tagatoale, ehkki teiste juttude järgi polevat mingisugust juhatusest eraldi seisvat tagatuba üldse kunagi olemaski olnud. Igal juhul seisab uuel juhatusel ees esmalt jõulise opositsiooni rolli kujundamine ja üksiti stardiplatvormi kujundamine uueks valitsusse pääsemiseks.
Esimehe valimise kampaanias käis vaidlus, vähemalt kõrvaltvaataja silmis, suurel määral selle üle, mismoodi sellist kampaaniat on sünnis teha ja milliseid võtteid ei peaks kasutama. Suuri, kogu Eestit puudutavaid ideid kõlas napilt nagu paraku ka teiste erakondade sisevalimistel. Eks siis jääme neid nüüd uu(te)lt juhatus(te)lt ootama.