Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Jüri Reinvere: Facebooki kiituseks

3
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Jüri Reinvere. | FOTO: Repro

A. D. 2016 rullus meie kõigi ees lahti nagu üks pärsia vaip – koos oma miljonite pagulaste, värvide ja üllatustega, mis meenutasid mingit halvasti komponeeritud sümfooniat või ebatsensuursete sõnadega keskaegseid madrigale, kirjutab Jüri Reinvere Sirbis.

Kui Sirbi ümber paar aastat tagasi toimunud avantüür lahenes tänu Facebookile – või laiemalt mõeldes, ühismeediale –, imestati palju, milline võim võib olla ühismeedial. Peale kõige muu saab seal jälgida aastaaegade vaheldumist: hommikuti rulluvad sinisel taustal lahti seened ja marjad, kontserdi- ja teatrikavad, inimeste rõõmud-mured ning kõik see pudi-padi, millest inimeste elu tavaliselt koosneb.

Poliitikas on ammu kombeks ühismeediat tõsiselt võtta, samuti nagu igasuguses kunstialases PR-tegevuses: agentuurid, kes vaevlevad selle käes, et meedia sulab ära nagu jää jääkarude alt, üritavad ühismeedias ujuda, teadmata õieti, mida seal teha. Seega, seal, kus kunstimeediat vahendavad agentuurid lasevad oma kaastöötajaid lahti ja palkavad neid müstilisi, veidi esoteerilisi uusi kaastöötajaid, kelle ülesanne on tegeleda selle haaramatu suhtlusväljaga, vallutab ühismeedia järjest rohkem kontserdilavasid. Teatrietendused Facebookis on igapäevased, kontsert YouTube’is ei ole enam midagi sensatsioonilist ning poliitika ühismeedias on nii tavaline nagu igahommikused uudised.

Tavalisusele vaatamata ma muidugi kahtlen selles teabes veidi. Hommikul, mil suri Fidel Castro, kubises minu Facebooki voog tema fotodest, üks seksikam kui teine. Suhteliselt veider oli avastada, et paljude soomlaste arvates oli tegemist „erakordse poliitiku ja tõeliselt karismaatilise inimesega“ ning et eestlastelegi see mõte päris vastukarva polnud. Juhuslikult rääkis samal päeval üks minu filmiprofessorist sõber, et ta elas oma üliõpilasringkonnas üle ehmatuse, kuna nood olid ta jutust valesti aru saanud ja pidasid Rossellinit samas majas asuvaks itaalia restoraniks.

Ja veel – Deutschlandradio Kulturi toimetaja mängis saatesse, kus külalised rääkisid Beethoveni viiendast klaverikontserdist, jutu vahele Dvořáki kaheksandat sümfooniat. Pärast saatis toimetaja laiali ringkirja, kus põhjendas oma eksimust sellega, et neil ei ole niikuinii õieti vahet.

Detsembri esimestel päevadel leidis Soome piirilinnas Imatras aset tulistamine: soomlane tulistas kolme soomlast, kes väljusid parajasti lumisest restoranist. Olid uudistevaesed päevad ning Soome uudis puuris tee läbi terve muidu nii raskesti läbitava Euroopa meediajää kuni Guardiani ja Frankfurter Allgemeine Zeitungini välja. Üks hukkunutest oli linnavolikogu esimees, teised kaks ajakirjanikud.

Siis plahvatas soomlaste endi internet. Oli ju juhtunud see kõige ihaldatum, see kõige väärtuslikum, nimelt välismaine tähelepanu – mis siis, et nii kohutava uudise tõttu. Kohe pärast selliseid avaakorde järgnes arutelu välismaalaste eluõigusest Soomes ning valdavalt kõlas see sama entusiastlikult nagu Joosep Tootsi hüüatus „Surm punanahkadele!“. Jäi ainult üle imestada, kuidas uudis sellest, et ühe soomlase kuulid tabasid kolme soomlast, viis aruteluni pagulaspoliitikast.

Keskustelule puudus vastukaal. Lehtede kolumnides alustati sellega, miks soomlaste tulistamine äratas tähelepanu ja välismaalaste tulistamine mitte, ja lõpetati murega Soome juba ette alla käinud tuleviku pärast. Need kolumnid meenutasid Ameerika paroodiatelevisiooni „Mad TV“ sketši, kus kujutatakse „Heliseva muusika“ alternatiivset lõppu: Julie Andrewsi tegelaskuju kuulutab surnuaial, et ta on nüüd Adolf Hitleri „Mein Kampf’i“ läbi lugenud ja lubab „kõik juudid ja neegrid maha nottida“. Kuna riigi poliitilises õhustikus nagu ka kõikides Kaurismäki stiilis kõrtsides ja pubides on sellise tasemega arutelu saanud legitiimseks, ei tundunud keegi eriti imestavat. Ah, inimesed on ikka ja alati rääkinud rumalusi – mis siis sellest. Nõnda ka Facebookis: sellest võib ennast vabastada, laikimata jätta ja oma eluga edasi minna.

On öeldud, et selle maailma hädade põhjus ei ole mitte kurjus, vaid ignoreerimine: tõelist kurjust olevat vähe, ignoreerimine olla epideemiline. Kui veebruaris puhkes Saksamaal skandaal ühe poistekoori lauljate seksuaalsest ärakasutamisest, mis valdavalt oli aset leidnud 1960. aastatel ühe Saksamaa linna toomkoguduses, mätsiti see kinni niisuguse erakordse kiirusega, et jällegi jäi üle vaid imestada. Põhjus: koguduse hulgas leidus neid, kes olid teistest võrdsemad.

Sellele järgnes skandaal, kus Afganistani päritolu nooruk oli vägistanud ja tapnud sakslasest neiu. Mõlemal juhul kulges mõttevahetus täpselt samamoodi nagu Soome oma, ehkki olukord oli vastupidine: kõigi hädade põhjusena nähti seda, et soomlased ja sakslased on lasknud oma riiki välismaalased. Seda on teinud valitsus ning on vaja sellist valitsust, kes paneks piirid kinni, kehtestaks range korra, millist materjali võib meedias levitada, ja taastaks inimeste turvatunde.

Olen äärmiselt ettevaatlik asju hindama ning paralleele tõmbama, kuid praeguse ja 1930. aastate ühiskonna atmosfääris on sarnane just turvatunde puudumine. Inimesed tunnevad puudust elementaarsest turvalisusest ning poliitikute komme keeruliselt ja veidi tülpinult probleemidest kõneleda käib inimestel kõrgelt üle pea, nagu sunnitaks neid Stockhausenit kuulama. Inimesed tahavad aga, et neile antaks nende tuttav ja turvaline Helene Fischer või Anne Veski. Kõik eelarvamused, millel rajaneb praeguse ühiskonna menupoliitika, on vastukäivad. Turvalisuseks, mida otsitakse, piisab vaid näilisusest. Eestlased võivad Anne Veski järele uusaastaööl tantsu vehkides rahumeeli talle süüks panna tuhandeid patte eestlaste ees.

Ükski sakslasest vandenõuteoreetikutest, kes muidu nii rõõmsasti loevad igast tähtkujust, tinatükist ja gaasitorust uusaastaööl välja Putini uusi salaplaane, ei tundu aga erutuvat Krasnojarskis, Siberisse küüditatute perekonnas sündinud Jelena Petrovna Fischeri fenomenaalse menu pärast Saksamaal. Kui vägivallateo sooritaja võib olla ükskõik kes, on diskussioonid ikka ettearvamatud, ning samamoodi võtavad kõik Helene Fischerit puhta sakslasena ja kellegi arvates pole tal hinge peal mingit pattu.

Septembri lõpus avastasin ühes Poola väikelinnas peaaegu tähelepandamatu, kuid kõneka plakati, millel oli kujutatud lennuki saba ja veidi suitsu, ning viltu üle plakati oli kirjutatud tekst „Smoleńsk“. See, kuidas tekst oli pildile asetatud, tekitas minus kohe halbu eelaimdusi ja tungivat soovi filmi näha. Võis arvata, et film kujutab endast verist evangeeliumi ohtrate märtritega ning et Poola valitsus ja presidendikantselei pestakse puhtaks sellest, et needsamad kõrged riigiametnikud sundisid lennuki udus maanduma kindluses, et nendega ei või midagi halba juhtuda – siiani oli seda ju õnneks alati turvaliselt tehtud.

Sellel, et suurem osa riigi valitsusest viibis samas lennukis ja enamik riike väldib sellist olukorda iga hinna eest, rääkimata sellest, et isegi reisilennukites antakse pilootidele süüa eraldi nõudest, ei ole ju mingit tähtsust. Ja tõepoolest, arvustused kinnitasid mu eelaimdusi. Filmis süüdistati lennuki hukus vandenõusid, mille jäljed viisid Valgesse Majja ja Donald Tuski kantseleisse. Filmi režissöör on rahvusvaheliselt mainekas looja, kellel polnud ilmselt valikut ja kellel võis olla ka piinav rahavajadus, nagu on kõigil kunstnikel.

Kodus, Berliinis ootas ees kutse filmi esilinastusele, mille oli korraldanud Poola Instituut. Siis puhkes aga skandaal: kino, kus filmi pidi näidatama, keeldus filmi linastamast. Keeldujad olid sakslased – või sakslased koos poola sõpradega. Kutsed võeti tagasi, ka paljudelt mainekatelt Saksa meediainimestelt. Saabusid uued kirjad, uued ümbrikud, neis vabandussõnad. Vabandused olid nii hästi formuleeritud, et iga mõtlev inimene võis hakata aimama, kust suitsu tõuseb.

Sellele oli omakorda eelnenud küllalt hämmastav suvi, mille jooksul Poola saatkonna kultuuriatašee oli ametist lahkunud üsna imelikult: ei mingeid pidustusi, mingeid hüvastijätukõnesid, vaid üks tänulik ning mõistatuslik e-kiri ja kõik. Läinud ta oligi. Ammu enne oma tähtaega. Järgmiseks oli märkamatult, vaid paar nädalat hiljem, kadunud Poola suursaadik, aadlik mainekast, vanast ja mõjukast perekonnast. Ei tulnud isegi e-kirja. Ühel päeval saime lihtsalt kõik teada, et ametis on uus saadik ja saatkonna veebilehelt oli senine saadik kadunud, nagu ei oleks teda kunagi olemas olnudki. Uus saadik oli president Kaczyńskit austava klubi asutajaliige ja kogu selle asja kohal hõljus mingi imelik, veidi kõdulehane udu, umbes nagu 1920. aastate Moskvas.

Sügisel kogesin Usedomi muusikafestivalil midagi, mida oli viimati ette tulnud 1992. aastal Viiburis: sünkroontõlk tõlkis teksti tahtlikult valesti. Nii sai ühe linnapea lausetest „rõõmustame Saksa-Poola koostöö üle, mis on alati olnud Euroopas rahu alustala“ ning „nendel keerulistel aegadel, mil koostöötahe on osutunud kõige olulisemaks garantiiks sõbralike suhete säilitamisel“ tõlgi suus „rõõmustame kontsertide ja hea muusika üle“. Vaene tõlk oli sunnitud kordama väljendit „rõõmustame kontsertide ja hea muusika üle“ poola keeles nii mitu korda, et hakkasin talle tõeliselt kaasa tundma ning juurdlema, kuidas küll saaks teada, mida tema oma hingesopis tunneb ja mida ta üldse mõtleb – ja kui tihti ta seal Usedomi väikelinnas Varssavisse igatseb, nagu üks Tšehhovi kolmest õest. Poola külalised pidasid aga sakslasest linnapead ilmselt täiesti jaburaks või siis erakordselt muusika üle rõõmustavaks inimeseks.

Detsembris kutsuti aga Varssavisse tagasi Berliini Poola Instituudi juhataja, seesamane, kes oli korraldanud filmilinastuse. Ametlik põhjus, mille sõnastus hämmastas oma voolavas iseenesestmõistetavuses nagu soome veebikommentaaridki, oli selline: ta olla soosinud oma instituudi programmis liiga palju juutide tehtud kunsti ja jätnud tagaplaanile poolakate tehtud kunsti. Kiri oli saabunud otse keskusest.

Sellest, et selline argument on ennekõike Saksamaal äärmiselt provokatiivne, Varssavis ei hoolitud või – hoopis vastupidi – sooviti neile kuradi sakslastele koht kätte näidata, sest mis nad ikka oma juutide aktsepteerimisega uhkustavad. Kuulujutud Varssavist kinnitasid aga, et tegelik põhjus oli filmi häbiväärne läbikukkumine Berliinis ja uue võimu raev.

See, et Smolenski lennukatastroofi tehniliste põhjuste uurimise tulemusi püüti Saksamaal mängufilmiga ümber lükata, räägib ennekõike sellest, et teisi riike alahinnatakse. Enamik rumalaid valitsusi harrastab krooniliselt sellist käitumist. Uskumatu, et oma eesmärk loodeti saavutada Berliinis, linnas, mis kubiseb „poola poolpoliitilistest poolpagulastest“. Poolakad on hoopis teistmoodi rahvas kui paljud teised veidi unised Euroopa rahvad: nad tõusevad ja lähevad tänavale. Poola kunstnikud ja akadeemikud tõmbasid vastuhakuga kaasa oma Saksamaa sõbrad ja kõik mõeldavad vahendid, laskmata kõike endale Varssavist ette kirjutada. Facebook lükati tagaplaanile.

Poolakad, nagu ka sakslased, tegutsevad üldse üsna vähe Facebookis. Kumbki rahvus pole naelutatud oma arvutite külge, vaid eelistavad õhtul välja minna ja elu tänaval elada, samuti on nende vaimustus tehniliste saavutuste üle üsna loid. Vähemalt Põhjamaadega võrreldavat innustumist tehnikast seal kandis ei kohta.

Hirm oli aga juba tajutav, nii poolakate kui ka soomlaste hulgas. Selline hirm, mis surub alla igasuguse ratsionaalse mõtlemise, on lai tööpõld igasugustele poliitilistele aferistidele ning turvalisuse puudumine suunab haarama esimese ettejuhtuva turvalisusepakkuja järele.

24. juuni hommikul (me kõik tunneme ajaloost neid kõledaid varajasi juunihommikuid, on ju nii?) avanes Facebookis mu ees punane sigrimigri, üleval maakera kõrval ootas 150 uut teadet. Imestasin, mis ometi on lahti läinud: ega ometi grupp „Tallinna muusikakeskkooli memuaarid“ ole jälle mingil põhjusel üleerutunud (sellel grupil on alati kalduvus paisuda nagu toores taigen koera kõhus, kui keegi korrakski mainib nimesid nagu Laine Sermand või Kalju Kallaste). Alles tähelepanelikumal uurimisel selgus, et need olid hoopis kõik mu briti sõbrad, kes olid öö jooksul endast välja läinud.

Hommikune ehmatus Brexiti hääletustulemuse üle oli tuntav: oli karjeid, oli tekstidega fotosid, samuti üleskutseid Facebooki-protestiks ja paari petitsiooni asjus (mõlemad Facebookis). Keegi kujundas triibulise vastumeelelogo, mille pidi kinnitama oma profiilile. Samuti kutsuti veel ühele demonstratsioonile, mis pidi aset leidma Berliinis Treptow’ pargis. Kaasa paluti võtta piknikukorv ja joogipoolist.

Kindlasti ei peetud Londonis võimuleasuvas uues kantseleis Facebookis toimuvat mingilgi määral ohtlikuks, ei enne ega pärast Brexiti hääletust. Pargis piknikku pidavad seltskonnad, kes ühismeedias oma hääli jagavad ja valimiskastide juurde ei vaevu minema – nad olid ju Facebookis juba tuhandeid laike jaganud –, ei ohusta eriti ühtegi võimule pääsenud ringkonda. Selles kogu asi oligi: inglaste mõtlev ringkond tegutses peamiselt Facebookis, mõned aktiivsemad ka LinkedInis, ning ajas ühismeedias elatava elu segamini riigis kehtivate seaduste, sh valimiste ja rahvahääletuste korraga.

Pidu, mis Brexiti pooldajate ringis püsti pandi, oli aga tohutu. Targemad olid vaoshoitumad, Inglismaa tänavatel käivitusid aga stseenid, kus inglased karjusid teisel pool tänavat kõndivatele välismaalastele: „Me hääletasime, et te neilt tänavailt kaoksite!“ Seda rõõmu! Sellel maakeral, kus enamik meist miljardeist ägab kripeldava tunde käes „ma ei suuda niikuinii ühiskonda enam mõjutada“. Võib ainult kade olla, kui keegi saab n-ö laeva suuna muutmisest rahuldust tunda.

Donald Trumpi valimise hommik ületas aga kõik eelkirjeldatu. Emotsionaalseks läksid ka need poliitikud, kes olid ennast senimaani valitseda suutnud: oli pisaraid, oli lillepilte. Üks poliitik, keda ääretult hindan, postitas õunapuuallee pilte ja Martin Lutheri tekste maailmalõpu kohta. Ehmatus oli samasugune nagu Brexiti või Smolenski lennuõnnetuse puhul. Pidi ju olema nii, et midagi ei juhtu: kunagi pole midagi juhtunud, kuidas siis nii? Pidime ju turvaliselt udus maanduma, argumentatsioon pidi ju emotsioonid võitma, pidi ju olema nii, et lõpuks võidab kaine mõistus. Alati on ju lõpuks kõik hästi läinud. Kuidas siis nüüd järsku sellised tulemused?

Seal, kus poliitika on muutunud külmaks ja emotsioonivaeseks, on ta samal ajal – nagu iga külma aja ja hinge juurde kuulub – ka sentimentaalne ning meelelahutuslik. Kõik see kokku meenutab praegusel Euroopa laval ühe murdeealise vehklevat maailmapilti: kasvada võib vaid kommionuoportunism, mis rahuldab rahva turvalisusejanu näiliselt ja kiiresti.

Niimoodi oleme märkamatult, selle vaiba lahti rulludes, maandunud ise olukorda, mis meenutab „Mad TV“ sketši. Iga päev mängitakse sellel fantastiliselt võimsal ja kiiresti õhku haihtuval ühismeedia laval maha uus ja huvitav sketš: elu oma kirevates värvides, narrus, ülevus ja naiivne lootus, kõik ühekorraga.

Kuna poliitiline võim oma rahvast – õieti oma rahvaid – õigupoolest ei näe, kasvab nii pimedus kui ka oportunistide soovimatus pakkuda midagi peale butafooria. Muusikaagentuuride lootusetuses oma publiku heitliku meele järele hüpelda on midagi väga sarnast. Mõlemat rõhub sama arusaamatus ja ennustamatus: oleks vaja teada, kuhu inimesed Facebookis lähevad, aga kes oskaks seda ennustada? 2016. aastal ei osatud seda üldse.

Võib-olla on 2017 see aasta, mille kohta kõik hiljem ütlevad: see oli viimane aasta, mil kõik veel mõistetav tundus – või siis, et see oli aasta, kui asjad hakkasid paranema. Inimene loodab ju koos oma Facebooki piltidega. Mis toimuma hakkab, sõltub aga ikka rohkem inimestest kui valitsustest.

Tagasi üles