Üks rohketest «Vene maailma» rakukestest on MGPR ehk «Me räägime vene keelt». See on raja tagant teostatav projekt, mille portaal ja Yana Toomi abi Margarita Kornõševa blogi on ühendatud anumad, kirjutab arvamusportaali kolumnist Ivan Makarov.
Ivan Makarov: «Vene maailma» rakuke tulistab keelehaubitsast kaitseministeeriumi pihta (6)
/nginx/o/2016/11/24/6106071t1h083c.jpg)
10. november 2016, 11:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Joann Lõssovilt küsiti kunagi, mida peaksid venelased tegema, et neil oleks Eestis hea elada? Lõssov vastanud: õpi ära keel ja ole inimene. Andres Põld kirjutas Õhtulehes: «Ma ei usu, et venelaste peaaju oleks erinevalt teistest rahvastest sellise ehitusega, mis ei võimalda eesti keelt elementaarselgi tasemel selgeks saada.» Selle arvamusloo pärast on venekeelses meedias nurisetud, kuid ajuteemalisi vastuväiteid ei olnud. Aga ka ajude rahvusvaheliselt võrdses ehituses võib olla erandeid.
Pestud ajudega kaasmaalased kipuvad ühinema – ja tekibki järjekordne šovinistlik rakuke. Neid on Eestis juba parasjagu, ja kõik nad väidavad, et esindavad neljandikku, mõni isegi kolmandikku Eesti elanikkonnast. See oleks nagu telekanalite vaadatavuse edetabel: kui lüüa kokku kõik need vaatajate arvud, siis selgub, et eesti kanaleid jälgib Eesti, Läti ja Soome koondelanikkond. See ongi äri: telekanalid kasseerivad reklaamiandjate eurosid ja deržaava fänniklubid – juhtnööride andjate rublasid.
Üks rohketest «Vene maailma» rakukestest on MGPR ehk «Me räägime vene keelt». See on raja tagant teostatav projekt, mille portaal ja Yana Toomi abi Margarita Kornõševa blogi on ühendatud anumad. Projekti tegemisi on populariseerinud vene Delfi.
MGPRi aktsioonid
MGPR määrab «aasta russofoobe»: nendeks on osutunud näiteks Eesti valitsus, Estonian Air ja isegi Rakvere Lihakombinaat. Russofoob-tapamaja kõlab nagu inimsööjatega õudusfilmi teema. Või siis ei olnud eesti sealiha piisavalt venekeelne. Igal juhul oli hukkamõist tulemuslik: tuli seakatk ja rahvuslik lennufirma likvideeriti. Kui tõsiseks jääda, siis õhutatakse estofoobiat ja taotletakse olukorda, kus venekeelne inimene ei peaks põhimõtteliselt suhtlema eestlastega Eestis eesti keeles, samas kui eestlased on kohustatud rääkima temaga vene keeles. Meie ukrainlased, valgevenelased, armeenlased ja teised rahvad selliseid privileege oma keeltele riigikeele ees ei nõua.
Tegelikkuses saab iga Eestis elav riigikeelt mittevaldav venekeelne inimene ajada kõiki vajalikke asju edukalt ka ilma skandaalideta. Meediagi on salliv: ETV, Kanal 2, TV3 eestikeelsetes saadetes räägivad paljud eestimaalased vene keelt, all tiitrid «koolidirektor», «kultuuriosakonna juhataja», «ajakirjanik» jne. Oleme sellega harjunud, kuigi mind isiklikult panevad õlgu kehitama need meie eesti «selgeltnägijad», kes ei räägi eesti keelt. Erakordsete võimetega inimene näeb minevikku, tulevikku ja lausa läbi betoonseina, kuid ei adu eesti sõnade tähendust. Aga nad vähemalt ei tao endale seejuures uhkusega rindu.
MGPRi totraim aktsioon oli ehk selle aasta Eurovisiooni laule hinnanud Eesti žürii vastu korraldatud taunimiskampaania: meie ekspertide süü seisnes selles, et nad panid madalad hinded Venemaad esindanud laulule «You Are the Only One». Kuidas see võis üldse ärritada vene keele ülimuslikkust deklareerivaid tegelasi? Venemaa lugu oli ju inglise keeles ja selle loojad kreeklane, inglane, rootslane ja Filipp Kirkorov. Nii et Venemaas endas ärapõlatud vene keelt siin küll ei kaitstud, seisti hoopis solvunud Venemaa edevushuvide eest. Ja meetodid on MGPRil suurriikliku hoiaku kohta väiklased: kaebamisteenus «kui sinuga ei räägitud vene keeles – teata!», «mustad nimekirjad» kauplustest ja asutustest, kus mõni õnnetu teenindaja ei väljendunud piisavalt soravalt vene keeles; võimendatakse pisiskandaale, tehakse eesti sääsest vene elevanti.
Vene keel Eestis
Kommunist Giulietto Chiesa oli «šokeeritud» sellest, et ei leidnud ühes eesti restoranis venekeelset menüüd. Äkki ta ei saanud seal ka oma rahvusrooga – pastat, mida iga itaallane sööb keskmiselt 28 kilogrammi aastas? Pole siis ime, et ta läks Eesti riigi vastu Euroopa kohtusse. Ja tema mõttekaaslased MGPRist avaldasid novembri alguses järjekordse «aruande», milles teatatakse, et Eesti ministeeriumides töötab «ebaproportsionaalselt vähe» venekeelseid inimesi: keskeltläbi 2,9 protsenti.
Oletatakse, et «eesti valitsus otsustas lahti saada nii venekeelsest haridusest kui ka venekeelsetest töötajatest haridusministeeriumis». Väidetakse, et kaitseministeeriumis «ei tööta juba kolm aastat mitte ühtegi vene keele kandjat». Siin tuleb millegipärast meelde, kuidas kaitseministeeriumil oli küll võimalus oma venekeelsust suurendada, kuid sinna relvaga tulnud hr Drambjani heast kavatsusest saadi valesti aru.
Kuna ajakirjanik Loginova väidab joovastunult, et sõjalise konflikti puhul pööravad Ida-Virumaa venekeelsed elanikud peidikutes olevad relvad teadagi kelle vastu, siis ei tasuks imestada, kui kaitseministeeriumi personaliosakond jääks siinkohal mõttesse. Ja kelle poolt oleksid need kõhklused provotseeritud? Loomulikult võiks kaitseministeeriumis töötada rohkem tublisid venekeelseid inimesi, sellised Eestis põhiliselt elavadki. Aga kas neid ikka peaks selleks sundima? Veebruaris avaldatud uuringu tulemused näitasid ju, et «eestlaste kaitsetahe ületab märgatavalt venelaste oma». Ehk «vene keele kandjad» ei taha tegeleda raketikandjatega, ministeeriumis või mitte.
Venekeelsus
Ja kuidas venekeelsust üldse tuvastada? MGPR selgitab: «Arvestus toimub ministeeriumi töötaja nime ja perekonnanime põhiselt. Juhul, kui töötaja rahvuslikku kuuluvust määrata ei suudeta, siis antud töötaja läheb kirja venekeelsena».
Huvitav, kellena läheks nendel «ekspertidel» kirja näiteks Jõgeva maavanem Viktor Svjatõšev? Või milline oleks nende arvates Mustvee linnapea Max Kauri perekonnanimepõhine keeleline kuuluvus? MGPRi juhil, kes vahel külastab ka Eestit, on vene nimi ja perekonnanimi, aga ta väidab, et on eestlane. Kas ta oma identifitseerimismetoodikat enda suhtes ei rakendanudki?
Ja ei tahagi teada, kes oleks nende «uuringute» tagajärjel Natalia O’Shea. Tegemist on vene poeedi, rahvusvaheliselt tunnustatud keeleteadlase, noore ja ilusa naise, Euroopa ühe parima folkansambli «Melnitsa» kauni häälega laulja, harfisti ja heliloojaga. Ta valdab vabalt veel selliseid keeli, nagu inglise, prantsuse, iiri, šoti (mõlemad variandid), kõmri, taani, islandi, hispaania, saksa, ladina, vana-iiri, vana-inglise, gooti, vana-islandi, vana-kreeka ja sanskriti. Vene inimene, kellega võrreldes on meie riiakad umbkeelsuse eest võitlejad ikka hästi haledad tegelased.
Mõni päev tagasi avati Putini pöördumisega Moskvas XX Ülemaailmne vene rahvakogu, mida juhib patriarh Kirill ja mida peetakse Venemaa suurimaks ühiskonnafoorumiks. Ajakirjanik ja teadlane Aleksandr Nevzorov, kommenteerides suursündmust raadiojaama Ehho Moskvõ eetris, oli sunnitud tõdema, et ta ise ei olegi enam venelane. «Ülemaailmne vene rahvakogu pani paika veneluse kriteeriumid. Mina nendele ei vasta: ma ei joo, ei ole usklik, ei mängi balalaikat, seepärast kohe kindlasti ei kõlba venelaseks,» ütles Nevzorov irooniaga.
Aga Eestis on nüüd kõige ametlikum venelane Yana Toom, kes väitis, et teda ei valitud Keskerakonna etteotsa, sest venelased ei pidavat meeldima. Mis põhjus seal võis veel ollagi, kui kõik muu peale rahvuse on tema juures täiuslik. Kuid pole halba heata, sest kuuldes sellisest keskerakondlaste russofoobiast, ütleb Jedinaja Rossija koostöölepingu natsionalistidega ise üles. Ja tee valitsusse on avatud.
Ivan Makarov on raadiomees, kes tegi 20 aastat tunnist Balti infosaadet «Raadius», üllitas kolm üleliidulise tiraažiga LP-d ja kirjutas tekste Eesti esitajatele. Ta on Avatud Eesti Fondi, ajakirja «Nädal» ja Valdo Pandi aastapreemiate laureaat. Praegu töötab Raadio 4 vastutava toimetajana.