Evelyn Sepp: kuidas me küll sellisesse olukorda jõudsime?!

Evelyn Sepp Foto: Viktor Burkivski

Tegelikult tegi presidendivalimiste kampaania puust ja punaseks, kui haavatav, abitu ja manipuleeritav on Eesti avalik arvamus ja meie ise ühiskonnana, kui vähe oleme valmis mis tahes psühholoogiliseks sõjaks, kirjutab endine poliitik Evelyn Sepp.

Parafraseerin praeguseks kujunenud presidendivalimiste seisu laenuga ühest põhjanaabrite päevalehest: Eesti ei otsi presidendiks musta hobust, vaid valget luike. See võtab justkui kokku eestlaste romantilise paleuse ja räägib meist nii mõndagi, kuid ei midagi head.

Aga alustan pisut kaugemalt. Laupäeval Estonias juhtunut tsementeeris pikki kuid kujundatud kummastav avalikkuse «ootus», et president ei pea olema kunagi oma karjääri jooksul midagi olulist teinud ega otsustanud, tal ei tohiks olla ühtegi arvamust. Tal ei tohiks olla vastaseid, kriitikuid. On soovitav, et tal pole isiklikku ajalugu, sest kahtlemata tuleks sealt välja mõni vaieldav või vastuoluline seik, ja üldiselt ei peaks tal olema ka professionaalset kogemust ning kokkupuudet sellega, mida president reaalses argielus tegema peab – tasakaalustama parlamenti, erakondi seal sees ja valitsust, sest see välistaks kõigile meeldimise. Oodati, et uus president ei segaks kõige selle jätkumist, mis parasjagu toimub.

Sellise ootuse konstrueerimine oli peaaegu edukas, kuid sõnulseletamatult jabur. Nagu seegi, et palju arukaid inimesi toetas seda siiralt, sellest sai mõne kandidaadi kogu strateegia ja lõpuks läks sellise uneliiva vaimustusega kaasa peaaegu kogu meedia. Nii et ühtäkki leidsime end kõik väga halvast filmist.

Mõeldes eestlase pärisolemusele, ei läinud toimuv kuidagi kokku terve talupojamõistusega praktilise Eesti inimese ootusega, kes tahab alati, et töö saaks õigel ajal ja hästi tehtud ning saak oleks tõsine.

Ometigi, seda ulma mõõdeti peaaegu teaduslikult, sellest räägiti, see oli kuid meie meeltes. Veider ja ohtlik olukord, kus kriitilistele küsimustele ei vastata, neid isegi ei küsita, kus oma tões ei kahelda ning eeter on tumm ja pilt muudkui kerib ja kerib...

Selline äratinistatud mass meenutas õõvastavat kaadrit kõige populaarsemast Disney multifilmist «Jääkuninganna» – tardunud õukonnaga jäälossi. Pahad toimetavad, aga head on tardumuses ja teadvusetud. Lõpuks saabub üks vaprake ja nõidus saab viimasel hetkel läbi. Inimesed ärkavad nõidusest ja küsivad imelikke küsimusi, et mis juhtus ja kuidas me nüüd siis sellisesse olukorda jõudsime.

Tõesti: kuidas küll juhtus nii, et Eestile ei sobinud presidendiks ei endine välisminister, ei endine diplomaat, ei sobinud endine haridus- ja teadusminister ja viie lapse ema või ka endine kohtunik, õiguskantsler ja advokaat või lõpuks ka endine Eesti Panga juht, üks IME ja Eesti krooni autoreid, pea-, välis-, rahandusminister ja Euroopa Komisjoni asepresident?!

Eesti rahvas oleks justkui printsessike herneteral, kellele ei sobi absoluutselt mitte midagi. Asi polnud siiski rahvas. Ka ei tasu süüdistada valimisseadust. Juhtunu iva ei peida end päris kindlasti mitte selles. Tähelepanu koondamine selle kiirele muutmisele oleks samuti asendustegevus ja juhiks meid eemale sellest, mis tegelikult juhtus. Liiatigi oleme ju sama seaduse järgi valimisega varem hakkama saanud. See kehtib kõigile kandidaatidele ja nende ülesseadjaile, see ei sea kedagi parmasse või halvemase olukorda.

Tegelikult tegi see kampaania puust ja punaseks hoopis muu: selle, kuidas Eesti ühiskonnana ei ole valmis mitte mingisuguseks psühholoogiliseks hübriidsõjaks. See tõestas, kui haavatavad, abitud ja manipuleeritavad on Eesti avalik arvamus ja meie ise ühiskonnana.

Tegemist oli täiesti klassikalise massipsühhootilise äratinistamisega, mis tõestas igakülgselt, kui kergesti on võimalik kustutada mälu, sihid, eesmärgid ja väärtused. Ja tegelikult näitas see ära ka selle, kui tugev või nõrk on kriisi vältimisel Eesti kodanikuühiskond.

Kogu selle kogetu peale hakata rääkima veel presidendi otsevalimistest, teha seda olukorras, kus just on selgunud, kui katki, killustunud ja manipuleeritav on laiem avalikkus, on lausa kriminaalne. Otsevalimiste paradoks pole «rahva soovide järgi toimetamine», vaid rahva oma soovide järgi «mõtlema ja soovima panemine». Lisaks on selle protsessi varjatud poolel palju raha, mille päritolu pole selge, nagu ka selle kasutamise lõplikud eesmärgid. Seetõttu tuleks praeguse olukorra arhitektidel väga tõsiselt vaadata peeglisse ja kindlasti ka natuke vähemalt häbeneda.

See oli paras õppetund, mis tuleb kiiresti omandada, sellise massipsühhootilise olukorra kordumine välistada ja teha siit palju tõsiseid isiklikke ja riiklikke järeldusi. Igaks juhuks ütlen, et minu jaoks ei olnud šokk, et president jäi valimata, vaid see, miks ja kuidas ei jõutud otsuseni.

Kui lisada siia veel kurb tõsiasi, et Eesti parteipoliitikas pole praegu ei ideid, ühendavaid väärtusi ega ka käitumis- või juhtimispõhimõtteid, pole suuri eesmärke ega ka vastutustunnet, pole koostööd ega selle otsimise püüdlusi, siis on meie julgeolek erakordselt suures ohus. See on nii habras, et siin ei aita meid isegi NATO 5. artikkel.

Jätan üksjagu valimistel toimunust vahele, kuid võtan lõpetuseks kokku paar viimast märgilist tundi laupäevasest valimiskogust Estonias. Küsigem: mitu erakonda õigupoolest otsustas tegelikult Eesti presidendi valimistel osaleda? Mina tean, kolm: Reformierakond vähemalt osaliselt, IRL ja Vabaerakond.

Mida tegid selles saalis aga sotsiaaldemokraadid, keskerakondlased või ekrelased? Me ei kuulnud nende sõnumit Eesti rahvale, oma esindajatele valimiskogus, mille eest võtavad nemad vastutuse. Nii mõnigi kiitis heaks tühjad sedelid või suisa julgustas selleks. Kohati püüti õigustada juhtunut sellega, et oma kandidaat ei jõudnud lõppvooru ja justkui nagu ei peakski nüüd enam valima, et see ollagi demokraatia. Kas solvumine või ülbus on demokraatia?! Ehk ongi, aga kindlasti mitte selle parim arsenal. Ma ei tea, kas midagi küsiti. Ma ei tea, kas midagi pakuti, lubati. Aga ma tean, et Eesti kihutab poliitilisse ja põhiseaduslikku kriisi...

Kõigile asjasse vähegi pühendunuile oli valimiskogus algusest peale selge, et nelja kandidaadi vahed on väga väikesed ja lõppjärjekord pigem loterii. Seega oli igati aega ja elemantaarne rääkida läbi ja kõigil langetada valik edasiseks, keda toetada teises ringis kombinatsioonis A, B või C. See oli erakondade kohus Eesti Vabariigi ees, ühtlasi ka nende juhtorganite võimalus näidata midagi, mida me väga tahame näha: vastutusvõimet, ettenägemis- ja koostöövõimet. See olnuks elementaarne ja professionaalne. Aga seda ei juhtunud.

Rõhutan, et me valime presidenti ikkagi Eestile, mitte ühe või teise erakonna kandidaati presidendiks. Sellest ei tohiks raske olla aru saada.

Kahjuks ei suutnud seda eksamit läbida ka põrunud kandidaadid ise. Keegi neist ei ületanud ennast ega andnud selget sõnumit ja soovitust oma toetajatele. Ka nemad loobusid vastutusest ja marssisid seega kõik kolm lati alt läbi.

Mõelgem aga nüüd, et need kolm naist ja meest olid peaaegu presidendid, kes esimesel võimalusel seista meie kõigi Eesti eest taandasid end kohe vastutusest. Jah, kõik kobisesid moka otsast midagi demokraatiast ja valimiskogu esindajate vabast tahtest. Nagu see oleks kuidagi asendanud nende endi personaalset panust, suuremeelsust või vastutust Eesti eest. Edasised kommentaarid on päris kindlasti liigsed!

Need kolm kandidaati ja need kolm erakonda, kes teises valimisvoorus sisuliselt ei osalenud, ei tulnud Estoniasse tegelikult Eesti Vabariigile presidenti valima. Nad tulid sinna ajama oma asja. Aga see ei olnud Eesti ühine asi kahjuks!

Ja ikkagi, kuidas nüüd edasi? On kaks võimalust: leppida lõpuks omavahel kokku ja rääkida ära valimiskogus enim hääli saanud kandidaat, tagades talle vajalikud 68 konsensushäält, või leida päris uus kandidaat, kellele teha samasugune ühispakkumine. Seaduse kallal jauramiseks on aega küll, erinevalt Eesti tegeliku julgeolekuga tagamisest, millest koostöö on esimene ja vältimatu tingimus.

Evelyn Sepp on endine riigikogu liige, praegu on ta Teenusmajanduse Koja tegevjuht. Artiklis väljendab ta isiklikke seisukohti.