Ikka ja jälle – mitte aeg-ajalt ja üksnes seljataha jäävates koolitundides – peaksime otsa vaatama oma vaimuhiiglastele, kes ju kujutavadki endast meie ainsat aristokraatiat, rahvuse sümboolset kapitali. Üks neist on Jakob Hurt.
Tellijale
Rein Veidemann: Jakob Hurda evangeelium* (5)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tema nime paistus, tänu Põlva Rahvahariduse Seltsi rahvuskultuuri auhinnale, on langenud nüüd mullegi kui «eesti professorile», kellena Hurt kujutles end 1880ndate algul Peterburi asununa kunagi naasvat. Tema saatuseks oli olla mitte ainult eesti pärimuskultuuri kogumise algataja, missioon, mida enam kui sajand hiljem kroonib vanavara jõudmine oma tõelisse koju, Eesti Rahva Muuseumi grandioossesse majja, vaid Hurt oli ka eestlaste esimene evangelist.