Olev Remsu: kui kingiks Lätile Ruhnu saare?

Olev Remsu Foto: Erakogu

Kui Norra tõesti kingiks Soomele juubeliaastaks mäe, tüki maad ja üksiti Soome uue kõrgeima tipu, oleks see kukesamm eemale inimkonna ennasthävitavast idiootsusest, leiab kolumnist Olev Remsu ja küsib, mis oleks, kui Eesti kingiks saartevaesele Lätile Ruhnu.

Norras on päevakorda kerkinud üllas tegu: detsembris saab Soome riik sada aastat vanaks ja selle suure juubeli tähistamiseks tahetakse heale naabrile kinkida Halti (Haltitunturi soome, Háldičohkka põhjasaami ja Haldefjäll rootsi keeli) mägi. Ettepaneku autorluse au kuulub Norra geofüüsikule Bjørn Geirr Harssonile, ettepaneku ametlik esitaja valitsusele on Kåfjordi (soome keeles Kaivuono, põhjasaami keeles Gáivuotna) vald, mille territooriumil nimetatud mägi asub. Tänaseks on ettepanek jõudnud Norra peaministri Erna Solbergi lauale ning tema pressiesindaja on diplomaatiliselt teada andnud, et valitsus kujundab praegu oma seisukohta selles küsimuses.

Mullu 75-aastaseks saanud Bjørn Geirr Harssoni elutööks on olnud Norra kaardistamine, ta on mõõtnud ja märkinud nii Norra maismaa- kui ka merepiire, ka eraldusjoont Norra ja Nõukogude Liidu/Venemaa vahel Barentsi merel ning piiritlenud Norra mandrilava. Ta on aktiivne munitsipaalpoliitik, ajab oma koduümbruse asju. Meid seob selle mehega asjaolu, et ta on taastanud museaalse objektina Struve geodeetilise kaare, mis praegu jookseb läbi kümne Ida-Euroopa riigi ning on võetud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Kaare esimene punkt oli teatavasti Tartu Tähetorn Toomemäel, seal asub praegu ka sellele kaarele ja Friedrich Georg Wilhelm von Struvele endale pühendatud monument.

Kui kinkimiskavatsus teostuks, kaotaks Norra 0,005 ruutkilomeetrit oma pindalast, Soome saaks endale uue rekordtipu, mis oma 1331 meetriga ületaks seitsme meetri võrra praegust esikõrgust, Ritničohkka mäge.

Inimkonda on seni juhtinud zooloogiline territooriumiiha. Kui tohutult palju on peetud sõdu selle nimel, et hõivata tükki naaberriigi või koguni kaugema riigi aladest! Suured vallutajad püsivad au ja hiilguse sees. Makedoonia Aleksander, Caesar, Tšingis-khaan, Pizarro, Napoleon – kõigi nende nimede mainimise peale hakkab kas mõne rahvuse esindaja või kõigi maailmainimeste süda uhkusest kiiremini põksuma. Vägev! Vallutas ja valitses! Oli teraskõva mees!

Bioloogiliselt on inimesed loomariigi osa. Juba putukaarmeed peavad veriseid sõdu maalappide eest, rääkimata teistest elusolenditest. Isegi pai ja armas sülekass ihkab endale territooriumi juurde, ei taha lasta liigikaaslast enda lähedale elama. Teine maailmasõda ning kõik hilisemad ja varasemad sõjad on juuripidi sama, mis ühe kuhila termiitide rünnak naaber-termiidikuhila vallutamiseks.

Sõdu, mis maid juurde tõid, ülistatakse ajalooõpikutes, nende kindraleile ja mõnikord sõdureilegi püstitatakse ausambaid. Kui mõnes sõjas alla jäädi, siis oli see ebaõiglane sõda, vastane oli kindlasti nurjatu, ja kes kättemaksu ei ihka, see kuulutatakse reeturiks.

Tähendab, me ei kuulu loomariiki mitte ainult bioloogiliselt, me kuulume sinna ka vaimselt.

Miks siis ihatakse võõraid maid?

Ma olen ikka mõelnud, kas tõesti domineerib pragmaatika. Et saaks võtta orje, maksustada suuremat hulka rahvast või lihtsalt rüüstata, suurendada oma vara sõjasaagiga? Või on sõjasaak ainult näiline õigustus?

Ja nüüd lisandub inimlik aspekt. On ju sõjapidamine kallis. Kas tõesti olid Makedoonia Aleksandri retked Indiasse ja mujale tulusad? Kas löödi ikka kokku kulud ja laekum? Kas tasusid end Caesari vallutused Gallias ja Britannia pool? Kas tõid midagi sisse Ivan IV lõppematud ida ja meie, lääne allutamise katsed? Kahtlane. Pigem minnakse vallutama auprintsiipide järgi, tahetakse kuulsaks saada. Seda loomariigis arvatavasti ei ole. Aga mine tea… Homo sapiens andestab sõttasaatjale ka kaotuse. Õige mees, kes üritaski!

Mulle tundub, et materiaalne huvi on üksnes ettekääne, Groznõile oli see Tartu (justkui paarsada aastat tasumata) meemaksu saamine, Hitlerile eluruumivajadus. Sõjasaak on enesepettus, samuti jutud parema strateegilise positsiooni hõivamisest, olgu maal, merel või kosmoses. Sõttamineku ja sõdimissoovi taga on tegelikult tapainstinkt ja surmatung, mis on looritatud au ja kuulsuse pärjaga. Ja siin on põhjus, miks teinekord õnnestub sõjaihaga nakatada kogu rahvas.

Kui teeks sellele ennasthävitavale idiootsusele kord lõpu?

Norra suuremeelsus oleks esimene, tõsi, väga pisike kukesamm sinnapoole. Oleks inimkonna vaimse paradigma muutus. Valitseb ju üldiselt riigiegoism, igast ruutsentimeetrist hoitakse kümne küünega kinni, selle saamise nimel ollakse valmis relvi haarama.

Kas Soome peaks midagi Norrale vastu andma? Mis kinkimine see oleks, kui vastukaupa antakse, kui vastuteene osutatakse? Kuhu jääks siis üllus? See ehk solvakski õilsat loovutajat.

Kui võtaks eeskuju? Kui kingiks meie headele naabritele lätlastele Ruhnu saare? Neil ju meresaari pole (kui mitte lugeda Väina/Daugava deltasaari), las saavad ka ühe endale kaardile!

Kellel oleks õigus seesugust asja otsustada? Vaat, siin peaks kindlasti tegema referendumi ning arvestada tuleks nii ruhnlaste kui ka kõigi teiste eestlaste-eestimaalaste arvamust.

Ruhnlastel olgu isegi vetoõigus. Näiteks juhul, kui ülejäänud Eesti langetaks valiku suuremeelse äraandmise kasuks ja ruhnlased oleksid selle vastu, siis ei tohiks saare kuuluvus muutuda. Mida teha aga siis, kui ülejäänud Eesti oleks vastu, kuid ruhnlased sooviksid minna lätlaste rüppe? See oleks arutlusteema. Ja kas hääleõigus võiks olla ka põliste ruhnlaste järeltulijatel, kes elavad Rootsis või mujal laias maailmas?

Ehk oleks referendumit meile vaja ka selleks, et heastada üks kunagine riugas?

Vabadussõja ajal ja järel sattus informatsioonist ja muust maailmast isoleeritud Ruhnu Eesti Vabariigi koosseisu äraostmise teel. Ruhnule pretendeeris ka Läti, ruhnlased ise soovisid minna Rootsi alla, kuid Rootsi ei ilmutanud selle vastu vähimatki huvi. 1919. aastal käidi saarel ruhnlasi meelitamas, sealt varuti kokku määratu kogus ebavajalikku hülgerasva, vastu anti piiritust, veini, padruneid, petrooli, soola ja rahagi – kõike seda tohutu vaheltkasuga saare elanikele. Otsustavaks sai Ruhnu iseolemise tunnustamine, nimelt lubati, et Ruhnu poisid hakkavad sundaega teenima saarel. Nõnda valisid ruhnlased siis paar aastat hiljem oma koduriigiks Eesti, mitte Läti.

Kas keegi hõõrub nüüd heameelest käsi kokku? Meie võit! Tükk maad juures!

Referendum kinkimise küsimuses oleks otsekui meie enesepuhastus. Ka momendil, artiklit lugedes, võib igaüks vaadata enda sisse ning kontrollida, kui suur territooriumiiha teda valdab.

Nüüd võiks küsida, mis imerahvas need norralased siis on. Miks nad plaanivad seda, mida minu teada ei ole vabatahtlikult ja omal initsiatiivil maailmas varem tehtud? Ja mis on ühist Norra Kuningriigil ja Soome Vabariigil?

Tegemist on kahe riigiga, mis kuuluvad peaaegu kõigi positiivsete mõõdupuude järgi maailma esiviisikusse, vähemalt esitosinasse, mõnikord esikolmikusse. Võetagu siis hindamisaluseks rahva haridustase, rahvuslik kogutoodang ühe elaniku kohta, sõnavabadus, tervis, keskmine eluiga (ja tervena elatud aastad) – kõik, kõik. Millegipärast tundub, et mõlemas riigis on ka vähem altkulmu seirajaid ja hammaste kiristajaid, kes oleksid sisepingetest vabanemiseks kohe valmis sõjanuia õlale võtma, et tormata naabrit kolkima.

Meil on sinna veel pikk-pikk maa minna. Kas me jõuamegi? Tahaksin loota, et kunagi jõuame.