Marti Aavik: kaugel-kaugel Egiptimaal
/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)
1. veebruar 2011, 00:54
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Neil, kes tahtsid hoida antiikses Roomas võimu, oli põhjust huvi tunda, milline on saak Niiluse ääres ning kas viljalaadungitega laevad sealsetest sadamatest jõuavad segamatult üle Vahemere. Rooma elanike arv oli nii suur, et ümbruskonna põllud seda linna toita ei suutnud, ning kui «viljaaida» Egiptuse ja Rooma vahelisel mereteel tekkis tõrkeid, olid mässud kerged tekkima. Rooma väejuhtidel võis meeles mõlkuda Aleksander Suure vallutuste jäljendamine, neil võisid olla Egiptuses armuasjad ajada, aga selge on siiski see, et lihtrahvas nõudis leiba ja ega sõduridki söömata kaua püsti püsinud.
Kui Napoleon hõivas Egiptuse, oli seal umbkaudu kolm miljonit, nüüd arvatavalt ligi 80 miljonit elanikku. Tänapäeval pole Egiptus enam teiste maade jaoks viljaait. Rahas mõõtes impordib Egiptus 2,3 korda rohkem toiduaineid, kui ise välja veab, ehkki «põllumajandusidüllis» elab mitukümmend miljonit sealset elanikku. Nende töö linlaste toitmisel on lihtsalt «mõnevõrra» ebaefektiivsem kui näiteks Eestis.
Mitte keegi ei oska täpselt öelda, kui suur on toiduhindade järsu tõusu osa praeguste moslemimaade mässude tekkes, ent olematuks ei arva seda keegi. Muidugi oleks tore mõelda, et üle kõrbeliiva ja viljaka oru puhub demokraatiatuul, nagu meid telekanalitest veenab Mohamed ElBaradei. Heast elust ollakse aga sealmail üpris kaugel, veel kaugemal, kui teile kuurorte külastades paistab.