Sirje Niitra: palun ausalt (2)

Sirje Niitra
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sirje Niitra
Sirje Niitra Foto: SCANPIX

Kui teaksite kindlalt, et kontrolli ei tule, kas ostaksite bussis pileti? Ülikoolis psühholoogiat õppides tuli meil kõikvõimalikke teste tehes muu hulgas sellisele küsimusele vastata. Pani mõtlema.

Siia juurde võiks küsida, kas hakkaksite leitud rahakotile omanikku otsima või libistaksite selle märkamatult oma tasku. Või millisest summast alates üht- või teistpidi käituksite?

Küsimus taandub sellele, kas ausus on meie loomuses või käitume õigesti sellepärast, et teised ootavad meilt seda, või koguni suures hirmus karistada saada. Ega väärtused saa meie põhimõtetesse teisiti kui kasvatusega. Kui ema ütleb lapsele, et ärme seda isale räägi, või isa kummutab baarikapist salaja märjukest, siis millise signaali see lapsele annab?

Pole olemas poolikut tõde, on vaid tõde ja vale. Ehkki vahel ja väga äärmuslikes olukordades on väike hädavale möödapääsmatu – siis, kui see teistele inimestele liiga ei tee ja kedagi otseselt ei kahjusta.

Aga mis siin ikka targutada, mingem näidete juurde. Käisime tütrega Telliskivi kirbuturul oma seisma jäänud rõivaid müümas. Inimesed käisid, vaatasid, küsisid hinda ja mõni soovis ka selga proovida. Proovikabiine seal mõistagi ei ole ja sobivust saab vaadata ühe hoone teisel korrusel peegli ees. Müüjad usaldavad eseme ostuhuvilise kätte tavaliselt tagatisraha küsimata. Aga tuleb välja, et ilmaasjata. «Oi, kui ilus kleit, mis maksab, kas proovida saab?» küsis üks keskealine naine üsna müügipäeva lõpus. Ja läinud ta koos minu värvilise suvekleidiga oligi. Ju proovib nüüd oma kodus seda selga.

Mul ei ole kahju sellest viiest eurost, aga tunnen ennast väga halvasti seetõttu, et usaldasin ja sain nii haledalt petta. Paha tunne kestab senini.

Läheme aga kraad kangemate näidete juurde. Ilusalongis kuulsin, et kliendid on hakanud niinimetatud külmi arveid tegema. Ütlevad, et pole tehtu kvaliteediga rahul, ja jätavad külma rahuga maksmata. Tallinna kesklinna teenindusasutused olevat järjest enam hädas ebaausate välismaalastega, kes kaovad niimoodi nelja tuule poole, kõht korralikult täis puugitud või juuksed soengusse lõigatud.

Uskumatu, kuid samasugune tendents levivat ka hambaravikabinettides. Lased puhkuse ajal Eestis uued hambad panna, siis aga teatad, et need sulle ikka väga ei meeldi, ja jalutad minema. On esinenud ka juhtumeid, kus patsient teatab pärast arve saamist, et tal pole nii palju raha. Kindlasti on viimasel juhul arstiga ka kokkulepped võimalikud, aga kui tegu on ebaausa inimesega, kes jätab sihilikult maksmata, on lugu keerulisem. Ei hakka keegi ju hambaid suust tagasi võtma.

Ei tahaks kuidagi kutsuda inimesi üles kaaskodanikke vähem usaldama, pigem tahaks panna petturitele südamele, et kõik halb tuleb kunagi endale tagasi ja mingil hetkel võite ise sattuda sama täbarasse olukorda, kus tehtud töö ja vaeva eest jääb tasu saamata.

Kommentaarid (2)
Copy
Tagasi üles