Reisihuviline Erki Loigom kirjutab Transnistria reisiloo 2. osas nn riigi poliitilisest ja majanduslikust olukorrast.
Erki Loigom: Transnistrias rahu tagavad relvad võivad ühel hetkel keerata torud teineteise poole (1)
15. august 2016, 19:18
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Loe ka reisiloo 1. osa:
Majanduslikult on Transnistria üllatavalt toimekas, vältides sõna «edukas». Riigi majanduse alustaladeks on lisaks Putini rublavagunitele tekstiilitööstus, põllumajandus (õlid, konjakid ja veinid), metallitööstus ja elektrienergia. Viimane on nii tugev tegur, et annab väidetavalt riigi ekspordist mõnel aastal kuni 80 protsenti.
Olles ideoloogiliselt kinni Venemaas, on Transnistria majanduses viimase viie aastaga toimunud oluline muudatus. Nimelt on igal aastal kasvanud ekspordi osakaal Euroopa Liidu riikidesse, mis 2015. aastal ulatus juba 58 protsendini. Venemaa osakaal eelmisel aastal kukkus kaheksa protsenti. Nii võib ühel hetkel oodata ilmselt ka Kremli sekkumist, kuna otsese toetuse (eelmisel aastal toetas Moskva Tiraspoli eelarvet kuni 100 miljoni dollariga) kasutamine kipub kontrolli alt väljuma.
Veel kümmekond aastat tagasi rakendas Transnistria endiselt brežnevlikku plaanimajanduspoliitikat, kuid peale vabale turule ümberorienteerumist on edusammud olnud kiired.
Kaikaid üritab kodaraisse loopida Moldova keskvalitsus, kuid Euroopa Liidu käsitluses on Transnistria Moldova osa (seda on ta muidugi Moldova arusaamades ka) ja seeläbi ei ole lubatud Moldoval mingeid piiranguid Transnistria toodete eksportimisel teha. Küll on aga Ukraina proovinud Venemaad mõjutada, keelates Transnistria toodete importi, kuid see tekitas vaid ajutisi raskusi Tiraspoli võimudele ja blokaad lõpetati.
Ukraina kriisi valguses on Moskva süüdistanud Kiievit oma rahuvalvaja positsiooni ärakasutamises majandushuvides (lisaks Venemaale tagavad Transnistrias osaliselt rahu ka Ukraina ja Moldova väed), kuid Vene-Ukraina konflikt mingil vägivaldsel moel Transnistriasse siiani õnneks kandunud ei ole. Olukord on muidugi plahvatusohtlik, kuna huvitatud osapooli on piirkonnas enam kui Venemaa ja Ukraina ning rahu tagavad relvad võivad keerata torud teineteise poole väiksemategi provokatsioonide korral.
Transnistria ja Moldova piir on looduses üldiselt märkamatu, kuid teatud piirilõikudes on kehtestatud demilitariseeritud tsoon ja on piirkondi, kus Transnistria aladel kehtib Moldova võim ja vastupidi. Siiski on tegemist ühe paremini pidava ajutise rahuleppega kaasajal, millel täitub tuleval aastal 25 aastat.
Transnistria valuuta
Majanduse teema lõpetuseks olgu mainitud ka oma raha olemasolu. Selleks on Transnistria rubla, mis jaguneb sajaks kopikaks. Kopikad on metallist, meilegi enne Eesti krooni tuntud nõukogude kopikate parimas propagandistlikus kujunduses.
Hoopis põnevam on aga paberraha saatus. Nimelt vahetab kohalik keskpank alates 2014. aastast 1-, 3-, 5- ja 10-rublaseid paberrahasid välja plastist (!) mängupõrgu žetoone meenutavate erikujuliste müntide vastu. Ei või küll kindlalt väita, aga äkki on tegemist esimeste plastmüntidega maailma numismaatika ajaloos, aga kummalised on need kerged mänguraha meenutavad plasttükid kindlasti.
Sarnaselt nõukogude rubladega kattuvad ka nende värvitoonid – üherublane on kollane, kolmene roheline jne. Transnistria rubla ei vaheta ringi mitte keegi peale Transnistria enda, isegi piiridel Ukraina või Moldovaga naerdakse teie sellekohase palve peale. Samuti ei ole Transnistria pangandusvõrk seotud ühegi üleilmse süsteemiga, nii näiteks ei saa riigi territooriumil võõra pangakaardiga automaatidest kätte sularaha. Kui reisilood räägivad vaid ühest rahamasinast Tiraspolis, siis ka see on laim – neid on seal vähemalt kaks.
Autoritaarne poliitika
Transnistriast on tihti räägitud ka inimõiguste võtmes. See on küll peamiselt Euroopa Liidu idapartnerluspoliitikat administreerivate ametnike veidi ülereageeritud retoorika, kuid päris korras asjad kindlasti ei ole. Ametlikult mitmeparteisüsteemiga riik on siiski rangelt ühe kildkonna kontrolli all, meenutades Venemaal Ühtse Venemaa positsiooni. Valimised küll toimuvad, kuid näiteks viimastel presidendivalimistel 2011. aastal sai niigi nõrga opositsiooni kandidaat Andrei Safonov end üles seatud vaid mõni päev enne valimiste toimumist.
Meedia on riigi kontrolli all, kuigi eetris kõlab palju raadiojaamu ja telerites jooksevad kohalikud programmid ning ilmub mitmeid ajalehti. Valimistulemuste sättimisest annab tõestust 2001. aastal toimunud presidendivalimiste esimene voor, kus ühes ringkonnas kogus 1990–2011 riiki valitsenud Igor Smirnov 103,6 protsenti häältest.
Igor Smirnov on Transnistrias omamoodi legend, kes isalikult üritas väikest maad suureks valitseda, kuid nagu iga võim korrumpeerub, sai see tallegi 2011. aastal lõpuks saatuslikuks. Kuid tema tumedaks toonitud vunts-habe ja lühikeste käistega pintsakud on legendaarsed nagu Kim Jong-ili ülikonnad ja päikeseprillid Põhja-Koreas.
2007. aastal üritas Transnistria Kommunistliku Partei (kommunistid on parlamendis muide opositsioonis) esimees Oleg Horjan tuua riigi tänavatele rahva vaba tahte kinnituseks meeleavaldusi, kuid ta peksti läbi ja vangistati enam kui aastaks. Füüsilist mõjutamist kohaliku KGB poolt on saanud ajaloo jooksul tunda paljud inimõigusi ja poliitilisi vabadusi nõudvad aktivistid nii Transnistriast kui väljastpoolt.
Sarnaselt teiste autoritaarsete riikidega on ka Transnistriat süüdistatud oligarhia tekkes, võimu kuritarvitustes ning sellele lisaks seostatakse riiki ka illegaalses relvakaubanduses ja ulatuslikus rahapesus. Kus suitsu, seal tuld. Euroopa Liit on mitmele Transnistria juhtpoliitikule kehtestanud sisenemiskeelu ELi territooriumile ja vabadusi hindavad indeksid loevad Transnistriat vabadusi mitteaustavaks territooriumiks.
Turistidele
Turistile on Dnestri-äärne Moldova Vabariik unikaalne sihtkoht. Eriti just neile, kes tunnevad huvi Punase Impeeriumi lagunemise vastu ja kelle jaoks on oluline Venemaa poliitika oma naabrite suhtes tänapäeval. Vanem ja keskealine generatsioon tunneb Transnistrias ära Eesti NSV ajad. Kindlasti võiks vanemad kaasa võtta oma teismelised või noored lapsed ja sugulased, sest Transnistria on suurepärane võimalus neile tutvustada Eestilegi tuttavat lähiminevikku.
On selge, et turumajandusele üleminekuga muutub ka Transnistria, kuid täna on tegemist veel omalaadse Nõukogude Liidu jäänukiga, kes otsib oma teed lääne ja ida vahel, kuid saab selgelt aru oma pea sajaprotsendilisest sõltuvusest Venemaa valitseja plaanidest. Riik on küll tõeliselt eriskummalise geograafiaga, kuid peamised vaatamisväärsused asuvad riigi lõunaosas, Tiraspolis ja Benderas.
Kui mälumängurid peavad maailma kitsaimaks riigiks ilmselt Tšiilit, siis riikide hulka ka Transnistriat lugedes, tuleb oma teadmisi korrigeerida. Transnistria on Dnestri idakaldal kulgev keskmiselt 10 kilomeetrit lai ja 400 kilomeetrit pikk riba, mille läbimiseks põhjast lõunasse võib kuluda paar päeva, kuid ristipidi on see riik läbitav paari tunniga.
Vene keele oskajad leiavad elanikega kiiresti kontakti, inglise keelt kõnelejaid peetakse küll huvitavateks, kuid nendega tekib distants. Keeleoskusega on Transnistrias üldiselt asjalood kesised. Tiraspolis on korralik rand, suurepärane kali ja hirmodav olme. Kui miilitsaid ja KGB hoonet avalikult ei pildista, on riik igati turvaline ja ootab mõnele tuhandele turistile aastas kindlasti lisa.