18. juulist saati on Saksamaal toimunud neli rünnakut: teismeeas pagulase rünnak rongis Würzburgis, Saksa koolipoisi massitulistamine ja enesetapp Münchenis, pagulase mõrv ja rünnak Reutlingenis ning pagulase enesetapupommitamine Ansbachis, kirjutab Michigan State'i ülikooli Saksamaa ja globaalsete uurimuste abiprofessor Johanna Schuster-Craig veebiväljaandes The Conversation.
Rünnakutes sai surma 10 süütut kõrvalseisjat: üks Reutlingenis ja üheksa Münchenis. Kinnitus kahe rünnaku toimepanija motiveeritusest radikaalse islami ideoloogia poolt on Saksamaal meeleolusid muutnud.
Rünnakud on olnud sagedased, aga ükski neist ei ole olnud nii ohvriterohke kui Nice’is, Pariisis või Orlandos toimunu. See on perversne lohutus ajal, kui toimuvad igapäevased rünnakud. Sakslased ei tunne aga enam, et terrorism on kauge tragöödia. 25. juulil kommenteeris Baieri ajakirjanik Andreas Bachmann, et need sündmused näitavad «meile teadaoleva maailma lõppu». Hirm ja valvelolek on sisenenud sakslaste sõnavarasse.
Saksamaale sisserändamist uuriva kultuuriteaduste akadeemikuna keskendun oma teadustöös sellele, kuidas stereotüübid moslemite – eriti vägivaldsete moslemimeeste kohta – on Saksa kultuuris laialt levinud. Hoolimata pagulaste seostamisest terrorismiga, viis kõige surmavama rünnaku läbi Saksa kodanik Münchenis. Meedia reaktsioonid nendele rünnakutele näitavad poliitilise kliima järjest suuremat lahknevust.
Saksamaal on osaliselt riigi poolt rahastatud meediasüsteem, mis nõuab ametlikelt kanalitelt «tasakaalu, erapooletust ja objektiivsust».
22. juuli õhtul ühel riigi poolt rahastatud kanalil eetrisse lastud erakorralised uudised esitati rahulikult ja mõõdukalt. Näidati hägusat telefoniga tehtud videot tulistajast – kiiresti leviv videoklipp, mis on nende tragöödiate puhul nii tavaliseks saanud. Enamik uudissaatest koosnes aga kahest ülikonnas mehest, kes arutlesid politsei valmisoleku üle. Sündmuspaigal viibinud naisreporter lõpetas oma lõigu kiiresti lausega: «Rohkem pole tõesti midagi raporteerida.»
Väljaande Die Zeit ajakirjanik Bernd Ulrich kirjutas tol õhtul Twitterisse: «See solidaarsus tänavatel, see ettevaatlikkus televisioonis, politsei viisakus – ma armastan seda riiki.»
«Ettevaatlikkus» kirjeldab õigesti riigi rahastatud meedia reaktsiooni rünnakule. Meedia keeldus spekulatsioonist ja oli tõrges tegema pakkumisi tulistaja motiivide kohta. Teisest küljest sattus CNNi reportaaž poliitteaduste professori Cas Muddle'i kriitika alla, kes postitas Twitterisse uudiste kuvatõmmiseid.
Parempoolne partei Alternatiiv Saksamaale (AfD) on ettevaatliku raporteerimise tõttu lausa vihane. Saksamaa paremäärmus on väidetavalt sama faktivastane nagu USA. Kölni ajakirjanduskooli õpilaste korraldatud uurimisprojektis leiti, et Alternatiiv Saksamaale partei eestkõneleja Frauke Petry on poliitik, kes kõige tõenäolisemalt esitab meediale valeinfot.
Erakonna volitatud aseesimees Alexander Gauland kuulutas 27. juulil, et Saksamaa peaks keelduma hiljutiste sündmuste tõttu moslemitele asüüli pakkumast. See väide on ajendanud võrdlusi USA vabariiklaste presidendikandidaadi Donald Trumpiga. Saksamaal, kus holokausti ajalugu ja õigust saada kaitset tagakiusamise eest võetakse väga tõsiselt, on see nõue põhiseadusevastane.
Paremäärmuslased kipuvad reportaažide vastuolusid tõenditena vandenõude kohta. Parem-keskne poliitik Vera Lengsfeld kirjutas 25. juulil blogipostituse pealkirjaga «Müncheni vasturääkivused». Selles postituses väidab ta, et valitsus valetab rünnaku detailide kohta ning süüdi on siiski «moslemid».
Natsionalistliku grupeeringu PEGIDA (Patriotic Europeans Against the Islamisation of the West – «Patriootlikud Eurooplased Lääne Islamiseerimise Vastu») juht Lutz Bachmann on oma Facebooki kontole postitanud rea linke uudislugudele pagulaste poolt sooritatud kuritegude kohta: pussitamised, kaklused riigikoolides, seksuaalrünnakud. Müncheni järel on need tõendid selle kohta, et pagulased on vägivaldsed ja riigikantsler Angela Merkel on neile asüüli andes kahjustanud Saksamaa ühiskonda.
Isegi vasakpoolne poliitik Sahra Wagenknecht on kuulutanud, et Merkeli otsus avada piirid oli viga ning pagulaste integreerimine Saksamaa ühiskonda on probleemne.
Hoolimata kriitikast Angela Merkeli pagulaspoliitika kohta ja isegi olenemata suurest korrelatsioonist pagulasstaatuse ja nende rünnakute vägivaldsuse vahel, lubas Saksamaa 2015. aastal riiki rohkem asüülitaotlejaid kui ükski teine Euroopa riik. Saksamaa siseministeerium jäädvustas 1 091 894 riiki sisenejat. Neist 476 649 esitas Saksamaale ametliku varjupaigataotluse.
See, et kolme rünnaku korraldajad olid pagulased moslemienamusega riikidest, ja et Saksa tulistajal oli ka Iraani kodakondsus, muudab keeruliseks vähendada moslemite sidumist kuritegevusega. Faktid, et kõik neli ründajat olid vaimsete haiguste küüsis ning Ansbachi ründaja oli suitsiidne, mattuvad terrorismihirmus kõige muu alla.
Aasta tagasi tappis vaimselt haige mees Ansbachis – 24. juuli enesetapupommitamise paigas – tänaval kaks vanainimest. Selles rünnakus hukkus kaks inimest, enesetapurünnakus sai surma ründaja ning 12 inimest sai vigastada, kuid see ei saanud laia meediakajastuse osaliseks.
Saksamaal pole veel toimunud suuri terrorirünnakuid nagu Prantsusmaal või Belgias. Ainuüksi pagulaste arv ja rünnakute vähesus muudab lüli pagulaste ja terrorismi vahel nõrgaks. Vastandlikud poliitilised arvamused julgeoleku kohta võivad aga ohustada kantsler Angela Merkeli tagasivalimist 2017. aastal.
28. juulil andis Merkel pressikonverentsi, kus ta esitas üheksa tegevuspunktiga plaani terrorismi vastu. Ta keeldus alistumast oma kriitikutele, väljendades kindlust, et Saksamaa suudab olukorraga tegeleda: «Me suudame seda teha ja muide, viimase 11 kuu jooksul oleme seda juba väga palju teinud.»