Hästi töötavad regulatsioonid on nii iga riigi kui ka riikide ühenduse edukuse üks vaieldamatuid vundamente. Teadmine, et Eesti on 2015. aasta jooksul paistnud silma väga väikese rikkumismenetluste arvuga Euroopa Liidu direktiivide ülevõtmisel, kõneleb mitmest asjast, kuid peamiselt sellest, et tajume hästi ühenduse olulisust meile.
Need ajad, kui Euroopast meie õigusruumi tulnud täiendused seostusid meie teadvuses mõne veidruse (banaanikõverus), arusaamatu karistuse (suhkrutrahv) või muu taolisega, on ammu möödas.
Mõnikord hirmutavad ELi suhtes skeptilised poliitikud rahvast endiselt «kusagilt kõrgemalt» tulevate käskudega, tögavad Eesti «kuulekust». Euroliidu asetavad nad meelevaldselt kõrvuti ühe teise liiduga minevikust, unustades seejuures muidugi mainida, et tolles teises liidus polnud tagatud kodanike põhivabadused ja -õigused. Jah, seaduste direktiividega kooskõlla viimine on ELis liikmesriikidele kohustuslik, kuid samas ei maksa siiski unustada, et me ise istume ka nende laudade taga, kus need otsused vastu võetakse.
On arvatud, et Eestile omane kohusetundlikkus ei vii kuhugi. Ometi võiksime jõuda tõdemuseni, et just iga riigi tõsine suhtumine ongi see liim, mis aitab ühendust koos hoida. Tänavu üheks kõige mõjukamaks ELi juures tegutsevaks suursaadikuks nimetatud Matti Maasikas nimetas Postimehes (15.03) otsesõnu valeks suhtumist, et mis me ikka punnitame, meie tegevusest ei sõltu Brüsselis suurt miskit. «Raskel ajal läheb vaja kõigi, ka väikseimate panust, ja Eesti oma hea mainega, mis omandatud senise mõistliku, solidaarse tegevusega, saab uniooni heaks väga palju ära teha,» kirjutas suursaadik.
Eesti poliitikud, ametnikud ja ametkonnad teevad ühenduse suunal kahtlemata kiiduväärset tööd. Loomulikult on riik, kus asjad on korras, tõsiseltvõetavam partner kui see, kellega alatasa igas punktis probleeme tekib.
Kas oivikustaatusel on ka mingeid ohte? Jah, küllap neid on. Ei saa olla liiga innukas, hoidmaks pelgalt oma eesrindlase staatust. Isegi kui see on mõne valdkonnaga seotud poliitikule profiidi lõikamiseks ihaldusväärne, tuleb mõnikord demokraatia huvides valida parema otsuseni jõudmiseks aeglasem tee.
Omaette ohuvaldkond on seotud ka ühenduselt tulevate õigusaktide vahetu rakendamisega. Päris sageli juhtub näiteks, et ametniku hinnangul on ettevõtja sattunud ühe või teise pügalaga pahuksisse. Tegelikult võib põhjus olla lihtsalt liiga agaras tõlgendamises. Nii võib kirjasõnas hakata nägema midagi, mida seal tegelikult pole.
Eesti kuulumine ELi priimuste hulka näitab kindlasti seda, et tajume ühenduse rolli meie elus nii majanduslikult, sotsiaalselt kui ka julgeolekuliselt.