Iisraeli ja Palestiina konflikti peetakse tänapäeva vastasseisude emaks ja mitte asjata, kirjutab Erki Loigom oma reisiloo 2. osas.
Erki Loigom: pussitamistest, veresaunadest ja raketirünnakutest küllastunud Iisrael
19. juuli 2016, 19:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Loe ka eelmist artiklit:
Märkimisväärseim ja 21. sajandisse mittekohane tundub olevat kuivale alale tundlik joogivee teema. Ka siin jooksevad selged jõujooned selle järgi, milline rahvus on inimese passi kirjutatud.
Kogu Läänekalda ala paistab silma hoonete katustele paigaldatud mustade tünnidega. Nende eesmärk on koguda kokku see vähenegi, mis taevast sajab. Ametlik veevõrk tagab palestiinlastele hädapärase joogivee ehk 6-10 liitrit päevas, samas kui asunduste elanikele on ette nähtud 10 korda suurem litraaž. Alalõpmata katkeb veevarustus sootuks.
Kummalisel kombel on katkestuste ajastus kahtlaselt kokkulangev juutide poolt pommiplahvatuste või noarünnakute eest ettenähtud karistusoperatsioonide toimumisega. Nimelt lammutatakse iga noakangelase perele kuuluv kodu ja terroristi perekond peab leidma ulualuse sõprade ja sugulaste juures või siirduma pagulaslaagrisse, kus elab Palestiina aladel sadu tuhandeid palestiinlasi.
Väga nukker on vaadata langetatud oliivisalusid. Juudiriik on võtnud peamist elatist pakkuva põlispuu üheks mõjutusmeetodiks, millega tüütuid palestiinlasi oma elualadelt tõrjuda ja nende elu kibedaks muuta. Juhul kui puid kohe ei raiuta, tehakse saagikorjamine võimalikult keerukaks, lubades seda vaid üksikutel päevadel. Seda aga jääb ilmselgelt väheks ja seeläbi on tekkinud lausa omaette turismiliik – vabatahtlik tööturism.
Vabatahtlikud üle ilma, muide ka Iisraelist, kogunevad Palestiina farmeritele appi, et mõne päevaga aidata koguda maksimaalselt oliive ja seeläbi tagada peredele toimetulek. Juutide omanduses on mitu ettevõtet, kellel on häbi riigi Palestiina-poliitika pärast ja nad proovivad end rehabiliteerida just sellisel moel. Lõigatud oliivisalude hulk on aga juba selline, mida ei ole võimalik külaliste pilgu eest peita.
Iisraeli «hallid passid»
Kuigi nii juudid kui palestiinlased peavad oma pealinnaks Jeruusalemma ja arusaamatuks jääbki, mis saab sellest linnast isegi juhul, kui muud maad jagatud saaks, on tänane Palestiina omavalitsuse keskus Jeruusalemmast paarikümne sõiduminuti kaugusel asuv Ramallah. Liikumine Läänekaldale on lihtne, kui oled välismaalane või Iisraeli kodanik. Vastupidist liikumist aga praktiliselt ei ole.
Kuigi Iisrael väidab, et annab üha enamatele palestiinlastele lubasid Jeruusalemmas töötamiseks, ei muuda see tõsiasja, et Iisrael ja Jeruusalemm on palestiinlastele suletud. Seega, 20 minutit, mis kulub liikumiseks Jeruusalemmast Ramallah'sse, võib sama teed tagasi tulles olla 2 tundi ja 20 minutit, sest tagasisõitjaid kontrollitakse põhjalikult. Ei aita palestiinlast isegi mõne kolmanda riigi kodakondsus, nagu juhtus meie teejuhi Yamen Elabediga, kes omab Kanada passi, kuid selle lehtedele tembeldatud palestiinlase päritolu paljastav Iisraeli tempel teeb mehel liikumise Iisraeli territooriumil võimatuks. Nii on tal tulnud välismaal käies koju Petlemma jõuda läbi Jordaania, mis muudab reisimise tavapärasest päevajagu pikemaks ja kulukamaks.
Ben Gurioni lennujaam Tel Avivis saadab temasugused inimesed kõik tagasi ja maale ei luba, kuigi koduni oleks sõitu ehk tunni jagu. «Ainus, mida me nõuame, on võrdne kohtlemine,» ütleb mees päeva jooksul korduvalt.
Vaatamata islamistlikule elukorraldusele ja tõekspidamistele on Palestiina kõige liberaalsem islamiriik, kus naistemoes eristab lääne sookaaslastest kohalikke naisi vaid peakate. Meikimine, teksad ja liibuv riietus on Palestiinas pigem norm kui erand ja ülevoolav sõbralikkus ning vajadus suhelda iseloomustab kõiki palestiinlasi sõltumata soost ja vanusest. Kõige selle sõbraliku õhkkonna sees on lihtne unustada, et just samal nädalal üritavad ja ka õnnestub mitmel palestiinlasel pussitada Iisraelis juudisõdureid ja kahjuks ka turiste.
Maailma rahvarohkeim vangla
Gaza sektor riigi läänepiiril Egiptusega on umbes 40 kilomeetrit pikk ja mõned kilomeetrid lai maariba, kuhu on suletud ligi kaks miljonit palestiinlast. Seda võib pidada maailma tihedaima asustusega vanglaks.
Kümmekond aastat tagasi sulges Iisrael Gaza täielikku blokaadi. Inimesed ei saa sealt välja ega sisse. On küll arvamusi, et kui Gaza oli veel avatud kauplemisele ja tööjõu liikumisele, ei suutnud palestiinlased ikka tegelda muu kui terrorirünnakutega Iisraeli vastu, kuid tänane käitumine Iisraeli poolt on siinkirjutaja arvates ülereageeriv. On vastuvaidlematu, et Gazat vabade valimiste tulemusena valitsev ja muu maailma poolt terroriorganisatsiooniks peetav Hamas tegeles ja tegeleb Iisraeli füüsilise ründamisega.
Kohalik telekanal näitab militaristlikke ja Iisraeli hävitamisele kutsuvaid videoklippe, piirkonnas on teistkümned relvarühmitused ja Gazas valmivad relvad, mida kasutab täna Siinail näiteks ISIS. Kõik see on vastuvaidlematu tõde. Ka Läänekalda meedia kiidab märtreid ja laulab võitluslaule Fatah liikumise auks. Aga kas enne oli Iisraeli vägivald või alustasid veretöödega palestiinlased, see taandub lõpuks siiski muna ja kana küsimusele ega omagi tänases tupikseisus enam ülearu olulist tähendust. Oluline oleks leida mingigi lahendus Gaza blokaadile, millest sünnib vaid uut vägivalda.
Küsimus Gaza ja ka Läänekalda elanikele ei ole, kas tuleb uus sõda Iisraeliga, vaid millal see taas algab? 80 protsenti Gaza elanikest sõltub toiduabist, 50 protsenti on töötud. Iisrael ei luba gazalastel enam piirialal 300 meetri ulatuses tegeleda põllundusega, lähemale liikujad tapetakse snaiperilasuga. Iisraeli poolel on võimalik autoga liikuda üsna lähedale piirile ja jälgida selle sürreaalse enklaavi toimetamist kaugusest, mis ei pruugi alati olla turvaline. Tarade ja okastraataedade rohkus on muljetavaldav, taevas liiguvad kaameratega õhupallid ja regulaarselt lendavad üle sektori Iisraeli õhuväe kopterid.
Maantee nr 443 lugu
Omamoodi sümboolne ja kujundlik on riigimaantee nr 443 lugu. Kuigi Tel Avivi ja Jeruusalemma ühendab moodne neljarajaline maantee nr 1, on just sellega paralleelselt kulgev ja osaliselt Läänekalda alasid läbiv tee saanud kurikuulsaks.
Olles iidse kaubateena lääne- ja ida-alade vahel kasutusel olnud juba aastatuhandeid tänu oma suhteliselt tasapinnalisele kulgemisele Jeruuslemma muidu mägise maastiku vahel, on maantee tänagi arvestatav alternatiiv kahe pealinna vahel kulgemiseks. Kuid läbides Palestiinat, on maantee piiratud aedade ja taradega ning maanteel on lubatud liigelda vaid Iisraeli kollaste numbriplaatidega autodel.
Maantee loomisega lõigati paljud Palestiina külad vägivaldselt pooleks, katkestades kogukondade läbikäimised sootuks. Maanteel on aja jooksul olnud kümneid rünnakuid juutide vastu ja teist nii militaarset maanteed ilmselt riigis polegi. Samuti jääb selle äärde Oferi vangla, kus peetakse araabi maade sõnutsi kinni umbes tuhandet tagakiusatud palestiinlast. Juutide sõnul on tegemist terroristidega.
Tulevik – tuleb mis tuleb, inimene harjub kõigega
2015. aasta juunis uuendas Iisraeli parlament Knesset aastakümneid kehtinud terrorivastast seadusandlust. Seadus ajakohastati ja selles määrati selged karistused otseste terrorirünnakute korraldajatele ja nende abistajatele. Knesseti valdav enamus hääletas seaduse poolt, kuid araablaste parteid ja ka vasakpoolsed seadusandjad peavad seadust mitte vaid antiterroristlikuks (anti-terror), vaid anti-arab variandiks, mille eesmärk on kitsamalt just mittejuutide tegevuste ohjeldamine. Selliseks aruteluks annab põhjust näiliselt konkreetse seaduse tegelik laialihajuvus, kus isegi terrori mõiste on selgelt defineerimata.
Seaduses esitatakse ebaselgeid piiranguid näiteks terroristide moraalsele toetamisele ja seetõttu on oht sattuda Facebooki postituse tõttu aastateks trellide taha. Araabia kogukond leiab, et seaduse tegelik mõte on suruda maha vaba tahte avaldus.
Värske seadusemuudatus on igal juhul kogu Iisraelis tekitanud tuliseid reaktsioone ja ei aita kindlasti kaasa kahe kogukonna liginemisele. Samas, seaduse enda põhifookus on kindlasti õiges kohas – Iisrael peab andma selgelt mõista, et igasugune rünne riigi vastu ei ole tolereeritav. On tõsiasi, et Iisrael on regioonis ainus tõeliselt kaasaegne riik, mis olme- ja elatustaseme poolest ei erine Lääne-Euroopast ning lähis-idalik destruktiivne olukord lihtsalt ei sobi sellesse pilti.
Proovisin mõista tavaliste iisraellaste ja palestiinlaste tunnetust nende olukorra kohta. Pussitamistest ja veresaunadest, bussiplahvatustest ja raketirünnakutest küllastunud rahvas on neis küsimustes üsna tuim.
Tel Avivi kohvikupidaja meenutas 2014. aasta Hamasi raketirünnakuid ja kiitis oma kohvikust avanenud vaadet, kui linna kaitsev raketitõrjesüsteem raketid plahvatusega Tel Avivis mere kohal hävitas. Palestiinlased on kõik näinud pealt tapmisi. See muudab inimesed ajapikku tuimaks, kuid mitte tundetuks. Kui meie loeme uudiseid liiklusavariidest ja sulgeme uudisloo peale lugemist, teevad sealkandi inimesed sama, lugedes uudiseid nende riiki tabanud terroriaktidest. Kohalike ainus soov on rahu, aga selle lõplikku saavutamist ei usu enam keegi. Pigem proovivad osapooled selles kõiges ellu jääda. Vanasõnast – targem annab järele – ei ole Lähis-Idas ilmselt midagi kuuldud.