Närusevõitu lahkumine (1)
18. juuni 2016, 00:36
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellist lugu, et suure ülemuse maine on pärast skandaaliga lahkumist paremgi kui enne, pole enne kuuldud. Niimoodi arutleti Põhja-Eesti regionaalhaiglas pärast suurhaigla pikaajalise juhatuse esimehe Tõnis Alliku lahkumist avalikuks tulnud korruptsioonikahtlustuste tõttu.
Vähemalt Mustamäe suurhaiglas on paljud needki töötajad, kes aeg-ajalt ikka ülemuste poole kriitikanooli saadavad, 13 aastat PERHi juhtinud Allikule toetust avaldanud. Mõne päevaga koguti 400 toetusallkirja – peaaegu iga kümnes arst, õde või hooldaja andis märku oma toetusest. Kas siis siirast südamest või igaks juhuks, et näidata oma lojaalsust.
Igal juhul oli Allik, kelle toonane sotsiaalminister Marko Pomerants 2003. aastal regionaalhaiglat juhtima tõi, suutnud mittearstina end maksma panna. Algul vaadati Allikut kui Res Publica ministri eksperimenti: kuidas saab tähtsat haiglat juhtida majandusküberneetik, mitte Tartu Ülikooli arstidiplomiga tipptohter? Kaks aastat hiljem suutis ta end tõestada oma ooperis – regionaalhaigla juhtimist on Allik võrrelnud ooperimaja juhtimisega, kus on samuti primadonnad; ainult et ooperis on neid neli, tipphaiglas aga paarsada –, poetades jutu sisse ladinakeeleid meditsiinitermineid.
Kui ilusaks lõppeval nädalal Alliku-saaga ka mõelda, jäävad ilusad reisid koos kaasaga Müncheni õllefestivalile ning päikeselisele Tenerife saarele ometi mustade plekkidena heledale pintsakureväärile. Küllap tasub Estonia seltsi segakooris baritoni ja vahel dirigendi käsul teist tenorit laulval endisel haiglajuhil suvisel kontserdil Rapla kirikus Tobiase «Reekviemi» esitamise eel või järel üks patukahetsusküünal süüdata.
Esmaspäeval lahvatanud korruptsiooniloo alguses kõlasid jutud, et mis korruptsioon need mõned välismaareisid ikka on, arstid ju käivad ka konverentsidel ja lasevad ravimifirmadel suuri osalemistasusid maksta. Juhatusele, nõukogule ja ka teda toetama kogunenud arstidele pidi Allik siiski tunnistama, et peale Oktoberfesti on ka teisi juhtumeid.
Kui otse ei öeldagi, on õdedel ja kindlasti hooldajatel, kelle kuutasu ei küüni kaugeltki isegi tuhandeni, ometi häiriv teada saada, et haiglajuht, kes teenib neist 10–20 korda rohkem, laseb endale puhkusereisi välja teha. Nadi lugu igal juhul.
Aga kui sa oled üht suurt ettevõtet üle kümne aasta – kahtlemata edukalt – juhtinud, siis võibki ühel hetkel käia krõps ning tekkida tunne, et sellised kingitused on igati välja teenitud. Unustades, et tegu pole isikliku firma ega isikliku rahaga. Eriti kui oled üle võtnud haigla, mille arvel on viis krooni ning mille sa oled suutnud juhtida 13 miljoni euroni küündiva kasumini. Selles pole midagi uut, sellise mõttekäiguga on eksitud enne ja eksitakse edaspidigi. Üks rohi libastumise vastu on mitte ülemäära kaua ühel vastutaval ametipostil olla.
Kui 2013. aastal oli Allik kümme aastat PERHi juhtinud ja suurhaiglast hakkas sadade miljonite eurode eest saama tõeliselt euroopalik suurhaigla, küsiti talt, kas ikka tahab veel viis aastat jätkata. Allik tahtis ning suures üksmeeles kinnitas haigla nõukogu end juba tõestanud mehe uuesti juhikonkursi võitjaks. Loomulik, et juht tahab olla juht ka siis, kui haigla suurte ümber- ja juurdeehitustööde viljad näha.
Aga ehitustööd jätkuvad Mustamäel nüüd juba ülemarsti Andrus Remmelga juhtimisel – kuni juhatuse esimehe konkursil haiglale uus juht valitakse. Kindel on, et 150-miljonilise eelarvega suurhaigla ühe mehe taandumise järel kõikuma ei löö ja haiged saavad parimat ravi edasi.