Marti Aavik: terror ja selle staap

Marti Aavik Foto: Tairo Lutter / Postimees

Tundub, et miskipärast on väga mugav rääkida enam-vähem sellist juttu: terroritegude toimepanijad on eurooplased, kellega nende riigi valitsused pole lihtsalt piisavalt tegelenud.

Nad on heidikud, pisikurjategijad, kes leidsid kontakti teiste radikaliseerumisküpsetega vanglas; ega nad eriti usklikud ju polegi; Brüsseli linnaosa Molenbeek on vaeste geto ja Belgia võimud on saamatud, mis on nende eripärase haldusliku killustumise tagajärg. Otseselt vale pole ükski osutus, ent need on ebapiisavad.

Pühapäeval võttis ühes raadio jutusaates hea kolleeg selle lähenemise kokku koguni nii: terrorirünnakuid Brüsselis tuleks käsitleda nagu tavalist kuritegevust. Võib-olla üldistan, ent samasugune mõtteviis jäi kõrva teistestki nädalavahetuse jutusaadetest, ja mitte ainult neist (erandiks vast Sven Mikseri asjatundlikud dilemma-kirjeldused Kuku «Välismäärajas»).

Terroritegude taandamine justkui tavakuritegevuseks, mida panevad toime üksnes Euroopa riikides sündinud eluheidikud, on sügavalt eksitav. Seda mitmel põhjusel. Esiteks on juba Pariisi terrorirünnakute järel näidatud piisava veenvusega, millise ahela kaudu on vahetud tulistajad ja pommimehed seotud Süürias tegutsevate Daeshi juhtidega. Pommivöödega tegelased võivad ju tõesti olla vanglakooliga (pisi)kurjategijad, ent nemad ilmselgelt pole strateegilised ajud kõige toimuva taga. Teiseks pole seniste terroritegude vahetute toimepanijate sotsioloogiline või ka (jõudumööda) psühholoogiline profiil veel mingi tõestus selle kohta, et ka tulevasi rünnakuid panevad toime just sellised inimesed. Analüütikute kirjelduste järgi pole Daeshi juhtfiguurid sugugi Molenbeeki pisisulid.

Kolmandaks on end väga mugav lohutada hüpoteetilise, ehkki ebarealistliku väljavaatega, et lahendades sotsiaalsed probleemid Brüsseli Molenbeeki linnaosas ja üldse igal pool Euroopas, suudaksime absoluutselt välistada radikaliseerumise ja terroriteod. Nende probleemidega tuleb muidugi tegeleda, ehkki ülevoolavale optimismile on raske tuge leida.

Selle kõigega ei saa aga välja vabandada tegevusetust terrorismi staabi suhtes. Kaldun hetkeks ilukirjandusliku näite poole. TV 3 näitab järjekordselt Bondi-filme. Tüüpiline la grande finale on, et agent 007 jõuab sinna, kustkohast peakurjam kõike juhib – seal toimub heitlus, mis selleks korraks kurjusele lõpu teeb ja laseb James Bondil ja meil ülejäänutelgi kuni järgmise filmini naudingutele (st tavaelule) pühenduda. Ma ei tea, kas Daeshi pealike juhtimisruumide hävitamiseks on sobiv tööriist 00-agent, raketiga varustatud droon, kõrbe-digilaiguline eriüksus, Süüria kurdide relvastamine või täismõõdus okupatsioon saudide osalusel. Kujuteldav ülemjuhataja peaks aga oskama valida eesmärgi saavutamiseks sobiva vahendi, pidades seejuures silmas, mida tänases Postimehes targalt ütleb Ilmar Raag – piiritleme vastase ka retooriliselt.

Otsustava tegutsemise asemel on Euroopa poliitikud hakanud rääkima julgeolekuasutuste infovahetusest, mis olevat probleem. Eesti kaitsepolitsei juht Arnold Sinisalu ütles ETV-le antud intervjuus juba päev pärast Brüsseli terrorirünnakut: «Infovahetus pole probleem, küsimus on pigem selles, kas kõik liikmesriigid suudavad sisemiselt saada piisavalt palju infot, et terrorismiga aktiivselt võidelda.» Sain mujaltki kinnitust: Euroopa julgeolekuasutused teevad vahetut koostööd isegi ilma juba olemasolevaid katusorganisatsioone kaasamata. Küllap saabki politsei andmebaaside jagatavust parandada. Suurem küsimus on aga selles, mida võivad teha inimesed n-ö põllul – kui keegi ei saa/tohi infot koguda, siis pole ka midagi jagada.