Kaire Uusen: on meil pruudi- või peiupõud?

Kaire Uusen Foto: Erakogu

Eestis on meeste-naistega samasugune lugu nagu tööjõu- ja tööpuudusega – ühes kohas on ühtesid liiga palju, teises kohas teisi, kuid kokku nad omavahel ei saa. Naised vaatavad seepärast väljamaa poole ning eesti mehed valivad venelannad või hakkavad jooma, kirjutab ajakirjanik Kaire Uusen.

Olukord on nagu anekdoodis, kus kohtunikuks valitud mees ütleb tüli lahendades ühe poole kaebust kuulates: «sul on õigus» ja teisele: «sul on samuti õigus». Kui kolmas, kes seda kõike pealt näeb, ütleb, et mõlemal ei saa ju korraga õigus olla, vastab kohtunikuks valitud mees: «Ka sul on õigus.» Nii tuleb paraku Eesti kohta vastata, kui küsitakse, kas meil on meeste- või naistepõud, tööpuudus või tööjõupuudus, kas on naiste või meeste võim, kas ollakse rikkad või vaesed. Sõltumata sellest, kas vastata «jaa» või «ei», kõigil on õigus. Ühes kohas on nii, teises naa.

Palju vabu naisi

Statistika järgi on Eestis küll naisi rohkem, kuid eksitab see, et naisi on oluliselt rohkem alles üle 45-aastaste seas. Nooremate puhul on mehed ülekaalus, nii et meestepuudust ei tohiks vähemalt teoreetiliselt tõepoolest olla. Miks eesti naised siis mehi ei leia ja välismaale vaatavad? Kus peidab ennast üks vaba eesti mees?

Kui käia ringi Tallinnas, jääb mulje, et naisi on palju ja mehi vähe. On sadu firmasid-kontoreid, kus on üks mees (juht) ja kümme või sada naist (alluvad). Kui lähete poodi, mõnele üritusele, konverentsile või teatrisse, on enamasti igal pool naised. Ja nii palju vaimustunud näoga naisi üheskoos, kui kunagi Jaan Tätte kontserdil, polnud minu silmad enne näinud. Nõustun nendega, kes ütlevad, et Eesti on naisterohke maa.

Kus iganes olen töötanud, on samuti olnud alati palju naisi ja heal juhul üks-kaks meest, kes vaatavad hirmunult naistekarja või siis vastupidi naudivad naiste tähelepanu. Võib-olla oli erandiks Postimees, kus töötas ootamatult palju mehi, aga seal panin tähele ka ühte huvitavat asjaolu – seal töötatud 5–6 aasta jooksul sai minu teada vaid üks-kaks naistöötajat emaks, meeste kohta tuli kas pulma- või lapseteade aga vähemalt kord kuus. Ei näinud ka, et ühelgi Postimehe meestöötajal oleks olnud probleeme naise leidmisega. Üks mu kursusevend sattus aga tööle ministeeriumi, kus ta naudib juba aastaid naiskolleegide (tihti temast vanemate naiste) erilist hoolitsust. Need naised toovad, teevad kõik tema heaks ning imetlevad teda pealekauba, ilma et peaks lillegi liigutama.

Isegi välismaalased imestavad, kuidas meil nii palju vabu naisi on. Kui mu tuttav taanlane tuli üle aastate Tallinna, kibeles ta millegipärast kohe pubisse Hell Hunt. Põhjust küsides vastas ta, et ühes inglise lehes oli kirjutatud, et küll see olevat alles tore koht – kolme mehe kohta olevat seal nelikümmend noort naist. Kui meie sinna sisse astusime, oli aga mehi rohkem. Välismaalane ei olnudki pettunud, vaid arvas, et «ehk tulid sinna kokku kõik mehed, kes seda artiklit lugesid». Kus eesti vallalised mehed kõik on, küsis kunagi isegi üks Lõuna-Ameerika naine – ta ei olnud oma siinoleku ajal ühtegi kohanud, kõik olid olnud abielus või suhtes.

Euroopas avaldab minu meelest eestlannadele muljet see, et mehi on palju, suurlinnade baarid ja tänavakohvikud on neid täis, ja tuleb tõdeda, et tihti on nad ka üsna nägusad, sirgeselgsed, enesekindlad – iga ema unistuste väimehed. Mis aga enim üllatab võrreldes Eestiga, et paljud noored kenad mehed on seal ka vabad ning naised ei aja neid seal taga, nagu aetakse taga häid mehi Eestis. Kuidas on see võimalik, küsivad meie naised.

Eesti meedias on aga hakatud viimastel aastatel kirjutama pruudipõuast, et hoopis meestele ei jagu naisi, mitte vastupidi. Paljud naised hakkavad selle peale ilmselt naerma. Ausalt öeldes ei tunne minagi ühtegi vaba eesti meest, kes kurdaks, et naisi ei ole või naist ei leia. Küll aga tean mehi, kes on naistest tüdinud või ei tea, keda valida, sest tahtjaid/pruudikandidaate on nii palju. Isegi üks naiskolleeg ütles, et tema pojal käivad tüdrukud kogu aeg ukse taga, nii et poeg tahab rahu, aga just seda pole. Olen väga palju kuulnud naisi ütlevat, et vabad mehed on suur haruldus ning kui keegi kuskil ongi, siis selleks hetkeks, kui temani jõuad, on mees juba mõne naise saagiks langenud.

Eesti mehe võimalus

Nii et õigustatud küsimus, kas või kus on meil pruudipõud? Aga tõesti, kui jätta Tallinn kõrvale, minna kaugemale, siis kohtab ka vallalisi mehi. Mu kolleeg ütles, et kuidas ma ei tea, et Eesti külad on emaga koos elavaid vanapoisse täis, mine kuhu tahes. Kui liikuda Eestis ringi, siis leiab mõned sellised mehed üles. Hasartse marjakorjajana üllatusin eelmisel suvel metsas käies, kui palju mehi seal kõndis. Naisi ei näinud ühtegi. Ma ei tea, mis need mehed seal tegid, kas lihtsalt nautisid loodust, matkasid, tegid pilte, korjasid seeni, olid jahil või käisid oma metsaomandit kontrollimas. Samuti pole aimu, kas nad olid abielus, vallalised või «naistest tüdinenud», aga mehed need olid. Usun, et nende hulgas oli ka neid, kes pruudipõua käes vaevlevad.

Kuid kui minna arutlusega edasi, siis vist jõuab oletatavate põhjusteni, miks Eestis on ühtaegu meeste- ja naistepõud. Sel on täpselt samasugused põhjused kui kõigil teistel Eestis valitsevatel kontrastidel. Jättes välja pagulasteema, liigub Euroopas samas ringi väga palju kenasid vallalisi (valgeid) mehi. Põhjus on lihtne – inimestel on seal võrdsemad võimalused, nii majanduslikus kui ka sotsiaalses plaanis, mehed ei lange nii kergelt pahedesse, mida põhjustavad tõrjutus, töötus, vähene majanduslik kindlustatus või sotsiaalne staatus. Inimlikkus on suurem ning muud väärtused olulisemad. Seega ei sulgu seal natuke vähemate võimalustega mees endasse ega jää ema juurde elama. Eesti ääremaade poissmeestel võib olla mehelikkust rohkemgi kui siledatel linnapoistel, aga kui ühiskond (sh nende enda ema, sõbrad) hindab muid väärtusi, millele nad ei suuda vastata, hakkab enesehävitamine kas joomisega või tuimaks muutumisega, kaotatakse eneseusk ja mehelikkus ning tulemuseks on õnnetu, ebakindel poissmees ema tagatoas. Kaob igasugune oskus ja julgus ka naistega suhelda. Eesti elu kontrastsus, erinevad väärtushinnangud ning majanduslik kehvus on see, mis väljendub kahjuks ka suhetes ja eesti naiste valikutes. 

Seda kõike saab muuta. Kui vaid paraneks ääremaade olukord ning hinnataks natuke rohkem muid väärtusi peale raha ja staatuse, suureneks ka meeste enesekindlus. Ja kui pruudipõuas poissmehed-vanapoisid vaid teaks, et need kenad mehed Kopenhaageni või Amsterdami pubides ei ole tegelikult nendest paremad, vaid neil on olnud lihtsalt parem elukeskkond, teistmoodi võimalused ja ka kasvatus. Kui Eestis areng oleks ühtlasem, kui noored eesti mehed hakkaks ise uskuma, et neis on palju väärtuslikku ning võtaks välismaa meestelt snitti, kuidas naistega ümber käia, mitte ei valiks viha tundes enesehävitustee, siis usun, et iga eesti naine eelistaks kohalikke poissmehi.