Henrik Roonemaa: Eesti muutub äpiks

Henrik Roonemaa Foto: Toomas Huik

Tallinna loomaaias on ühe ahvipuuri ees teler sätitud niimoodi, et sealsed asukad saavad teatud nurga alt seda natuke vaadata. Kui ma sinna viimati sattusin, vaatasid ahvid parajasti loodussaadet teistest ahvidest. See oli korraga lõbus ja samas kurb pilt, kuidas nad istusid teleri ees, suletuna oma puuri, ja vaatasid, kuidas kusagil kaugel õues käib päris elu.

Paar päeva tagasi avastasin veebilehe, kus on kaardil reaalajas näha, kui Eesti raamatukogudest laenab keegi mõne teose. Just praegu, mil ma seda kolumni kirjutan, laenutas 16-aastane poiss Tapal «Hamleti». Vaimastveres võttis 59-aastane naine just praegu käsitööraamatu. Saksi raamatukogust läks just ühele 36-aastasele naisele välja Stig Rästa uus raamat.

See on samamoodi korraga huvitav ja kurb vaatepilt. Ma istun siin Tallinnas kontoris samasuguse klaasseina taga nagu need ahvid loomaaias ja vaatan läbi ekraani, kuidas kusagil minust kaugel käib hoopis teistsugune elu. Jumal pidavat olema omnipotentne ehk suuteline olema igal pool ühel ajal, aga mis puudutab vähemalt raamatukogusid, oleme talle Eestis järele jõudnud ja saame kõike ise jumala pilguga jälgida.