Andrus Karnau: kinnisidee nimega Estonian Air

Andrus Karnau Foto: Pm

Estonian Air on üks paremaid teemasid, kui tahta kirjutada projektidest, mis põletavad raha ja jätavad endast maha vaid tolmu, kirjutab Andrus Karnau.

Mõne aastaga on lennufirmale kulunud 130 miljonit eurot. Koos päästeoperatsiooni ajal loodud kahe uue firmaga on kulunud veel 70 miljonit, siis veel miljonid piletite hüvitamiseks. Ja loodetavasti leiab valitsus veel miljoneid, et ka lennufirma töötajatele koondamisraha välja maksta.

TTÜ konkurentsiõiguse lektor Evelin Pärn-Lee kirjutas sel nädalal Postimehes väga tabavalt, et rahvuslikul lennuettevõtjal on Eesti riigile mingil põhjusel eriline tähendus. Mu meelest selgitab see lihtne tõdemus ka kõiki viimaste aastate poliitilisi otsuseid. Alates sellest, et kui majandusraskustes SAS soovis osalust müüa, siis oli Eesti valitsus valmis selle ostma. Heldetel tingimustel osteti, sest SASile lubati hüvitada ettevõttele antud laenud. Samuti saadi kaasa veskikivina kaelas rippunud kohustus osta Kanadast Bombardier’ lennukid.

Üks tuttav ettevõtja võttis viimase nädalas sündmused Estonian Airi ümber lühidalt kokku: «Parts tuleks vangi panna!» Ma ei hakanud temalt uurima, kas sõna otseses mõttes trellide taha või oli see pigem hinnang Partsi poliitilisele tulevikule. See on tõsi, et Partsi ajal sai lennufirma etteotsa Tero Taskila, kes juhtis Estonian Airi agressiivset laienemist, ja tehti otsus, et ebaõnnestunud laienemisest verest tühjaks jooksnud lennufirmat ei lasta pankrotti. Aga ma ei ajaks seda kõike Partsi kaela.

Kui otsida poliitilist vastutajat, siis laieneb see kogu toonasele Andrus Ansipi valitsusele. Kõigile ministritele, kes olid ametis tol istungil, kui kinnitati hullumeelne laienemisstrateegia. Kuna Tallinn on maakeral peaaegu samas kohas, kus Helsingi, siis unistati Aasia-lendude keskusest. Kuigi Tero Taskila airBalticust ülesostmise ajal oli selge, et lätlaste katse Soome väikelinnadest rahvast Riiga ette vedada viis ainult kahjumisse.

Kui ironiseerida, siis Taskila ajal miljonit reisijat aastas vedada jõudnud lennufirma annaks ju Eesti SKTsse kaks korda suurema panuse kui praegune poole miljoni reisiga firma. Seega oleks ka Taskila kaotused ju SKT kasvuga ilusasti tasa tehtud. Mistõttu oli Taskila vallandamine suur viga, umbes 100 miljonit eurot SKTd aastas.

Estonian Air on kinnisidee. Endine majandusminister Urve Palo tambiti maapõhja, kui ta julges öelda, et riiklik lennufirma on pankrotis. Praegune majandusminister Kristen Michal aga särab, sest tema ajal korraldati maailma kõige sujuvam lennuettevõtte pankrot ja uue firma – Põhjala Lennurühma – start. Kes julgeks küsida, et mis maksab sõjaväeparaad 24. veebruaril? Või laulupidu? Rahvuslikust lennufirmast on saanud midagi samalaadset. Viisakas inimene ei küsi, mis maksab lennukite õhus hoidmine. Hästiinformeeritud inimene teab vaikimisi, et see on Eestile väga kasulik.

Ma siiski ei lepiks sellega. Ma ei vaidle vastu, et need pool miljonit inimest, mis NAG eeldatavasti aastas Tallinna kaudu lennutab, on majandusele väga tähtsad, aga ma ei taha leppida ka tõdemusega, et vastutajat pole vaja otsida. Estonian Air on Eesti riigile väga kallis läbikukkumine. Õpetajate palgaraha napib, maainimestelt tahame maakonnahaiglad ära võtta, sest raviraha pole, aga lennufirma heaks pole peaaegu millestki kahju. See meenutab narkomaani käitumist.

Kinnisideed võivad minna väga kulukaks. Üks näide on LNG terminal ja Soome gaasijuhe, mille ehituseks valitsus praegu Euroopa Komisjonilt toetus küsib. Mõlemal projektil on ehituse ajal suur mõju SKT-le, aga hiljem toob nende ülalpidamine ainult kulu. Gaasiturul on võrdlushind tänu Leedu LNG terminalile olemas ja Eesti aina väheneva gaasitarbimise jaoks suurt taristut ehitada tundub üsna mõttetu. Aga jällegi, kuna suur LNG terminal on poliitiline lubadus, siis tuleb see ehitada, hoolimata kuludest.