Migratsioonikriisi all ägav Euroopa keeb üle potiääre nagu hernesupp. See mõjutab meid kõiki. Euroopa ei saa enam kunagi selliseks, nagu ta oli varem. Tahame me seda või mitte, aga kui muutub Euroopa, siis muutub ka Eesti, kirjutab Bronek Alpius.
Bronek Alpius: pagulased on oluline ressurss
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
On rumal võtta seisukoht, et migratsioonikriisis vaevlevad riigid saagu ise hakkama, meist on see kaugel ja nad on meile piisavaks puhvriks. Ehitame Eestile müüri ümber ja mitte ükski varblane üle müüri ei lenda.
Kas sama saavad tulevikus teha need «kauged» riigid, kellele me täna selja pöörame, siis kui üle Narva silla tankid peaksid tulema? Neil võib siis selliseks reaktsiooniks täielik õigus olla. «Kuidas küla koerale, nõnda koer külale.»
Ei tasu arvata, et need ei ole võrreldavad probleemid. Tavalist sakslast või prantslast huvitavad üle Narva silla sõitvad tankid samapalju, kui tavalist eestlast saja tuhande pagulase jõudmine Berliini. Ehk see nõuab suuremat pingutust. See on kurb reaalsus, mis on ohuks meie suveräänsusele.
Vohav võõraviha
Iga päev astub meedia vahendusel kapist välja mõni järjekordne amatöörrassist, keda seni olen arukaks ja lugupeetud inimeseks pidanud.
Eestis on tohutu kiirusega hakanud vohama võõraviha. Iga päev astub meedia vahendusel kapist välja mõni järjekordne amatöörrassist, keda seni olen arukaks ja lugupeetud inimeseks pidanud. Nende esitatud sõnumid on tihti sisutühjad ja arukale inimesele mõistetamatud. Afektiseisundis õhku ahmides suudetakse kuuldavale tuua ainult solvangud pagulaste nahavärvi või usulise kuuluvuse kohta, külvates eestlastes hirmu, et siia tullakse ainult kuritegusid sooritama.
Muidugi ei saa keegi garanteerida, et nende inimeste seas selliseid ei ole. Samas võivad neid kavatsusi omavad inimesed olla ka ametlikult Eestisse reisivate turistide või meie endi seas.
Iga võõraviha külvav amatöörrassist võiks enda ninaesisest natuke kaugemale näha. Alustada võiks sellest, et teha endale selgeks, kustkohast pagulased tulevad ja miks. Sõna «tulemine» asemel võiks kasutada sõna «põgenemine».
Mul on häbi, kui loen lehest uudiseid mustanahaliste liitlassõdurite vastu suunatud rassistlikest rünnakutest Tallinna tänavatel, mille peale lugupeetud avaliku elu tegelane soovitab liitlasvägede sõduril tööst vabal ajal vormi kanda. Kas meil on siin Kabul, kus missioonil viibiv sõdur peab soomukis ringi liikuma? Mis maine kujuneb meist selliste juhtumite taustal maailmas.
Kas meil on siin Kabul, kus missioonil viibiv sõdur peab soomukis ringi liikuma?
Kas me soovime, et maailmakaardile riiki imagoloogiliselt iseloomustavaid pilte joonistades on Eesti kohale joonistatud väike tõrvikuga päkapikk, kelle pea kohal kiri «Rassist». Samas kui Hollandile on joonistatud tulp ja Prantsusmaale Eiffeli torn.
Lühinägelik hukkamõist
Pelgalt nahavärvi ja usu pärast kedagi hukka mõista on äärmiselt lühinägelik. Pagulased on õnnetud inimesed. Neil ei ole võimalik elada omal maal. See on surmahirm, mis neid juhib. Eesti ei saa olla riik, kus väike tumedanahaline laps peab hommikul kooli minnes trollipeatuses nahavärvi varjamiseks oma näo kapuutsi sisse ja käed kinnastesse peitma. Kui juba täisjõus sõdur tänaval rünnaku alla satub, mis siis veel väiksest lapsest rääkida.
Pagulane, kes on täitnud unistuse oma kodust, kus ta saab öösiti magada ega pea seda tegema avatud silmadega ning näppu automaadipäästikul hoides, et kaitsta ennast ja oma peret, on riigile lojaalne. Nii lihtsalt nad oma täitunud unistusest enam ei loobu. Ei ole õige väita, et selline inimene on Eesti riigile vähem lojaalne kui mõni teine mitmendat põlve «eestlane».
Rassistlike poliitaktivistide väide, et on suur julgus Euroopa Liidule vastu hakata ja see teeb meile au, siis tegelikult on tegemist arguse ja nõrkuse väljendusega. Me kardame teisi teistsuguseid inimesi. Eestlane ei kannata teist eestlastki enda lähedal, mis siis veel meist välimuselt erinevatest rääkida.
Makromajanduslikult on pagulased ressurss, millel on väärtus.
Makromajanduslikult on pagulased ressurss, millel on väärtus. Üle piiri sammuv pagulane omab võõrustaja jaoks esialgu madalat väärtust. Pakkudes neile haridust, keeleõpet, tööd, kodu, kindlustunnet, saaksid neist Eesti riigile maksumaksjad ja lisaväärtuse loojad.
Niiviisi võib juhtuda, et on lootust saada viie rikkama riigi hulka. Erinevus rikastab. Neid slummidesse ja kinnistesse pagulaslaagritesse surudes me ainult tekitame riigi jaoks lisakulu. Selliselt nad jääksidki riigi abist sõltuma, ei toimuks integreerumist ja tõuseks kuritegude statistika.
Pagulased on oluline ressurss
Ei ole saladus, et Euroopa vananeva rahvastiku pensionisüsteem ei ole jätkusuutlik. Üheks päästerõngaks on leida inimressurss, mis oleks nõus töötama odavamalt kui kohalikud.
Riigid, kes täna avasüli pagulasi vastu võtavad ja suudavad migratsiooniprobleemid kontrolli alla saada, tegelevad tegelikult ellujäämiseks hädavajaliku investeeringuga. Tänase investeeringu vilju maitstakse aastate pärast. Ja tänased rassistlikud riigid siplevad tulevikus mudas, kuna neil ei jätku inimressurssi tagamaks majanduslikku jätkusuutlikkust.
Kogu Ameerika Ühendriikide eduvundament on valatud Aafrikast sissetoodud odava tööjõu poolt. Euroopa on täna õnnega koos, kuna need inimesed, kes on nõus odavamalt töötama kui kohalikud, tulevad ise kohale.
Peame olema sallivamad ja mitte nägema igas turbanis terroristi, venelases Putinit ja norrakas Breivikut.
Muutuvas maailmas peame suutma teistega sammu pidada. Targalt tegutsedes, halba heaks pöörates saavutame selle, et oleme teistest sammukese või isegi mitu ees.
Me ei ole nii suured ja tugevad, et saaksime ehitada enda ümber müüri ning seejärel üksteisele tõtt vahtides vaikselt hääbuda. Peame olema sallivamad ja mitte nägema igas turbanis terroristi, venelases Putinit ja norrakas Breivikut.