Anne Sulling: Merkeli-Junckeri poliitika on pigem probleem kui lahendus

Pärnumaa majandusfoorumil esineb väliskaubanduse ja ettevõtlusminister Anne Sulling. Foto: Tairo Lutter

Euroopa ei ole lõhestunud pagulaste tõttu, vaid seetõttu, et Euroopa liidrid on pakkunud liikmesriikidele välja vastuvõetamatuid ning poolikuid plaane pagulaskriisi lahendamiseks, kirjutab riigikogu liige Anne Sulling (Reformierakond).

Euroopa pagulaspoliitikat on kriisi algusest peale iseloomustanud tõsiasi, et väljapakutud lahendused on olnud selgelt ebarealistlikud, et mitte öelda probleemi süvendavad.

Kuidas saanukski lahendusena näha Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri juunikuist plaani jagada Euroopa Liidu liikmesriikide vahel laiali 40 000 pagulast, ilma et oleks plaanitud kasutusele võtta mingeidki meetmeid piiri sulgemiseks või migratsiooni pidurdamiseks? Sellist plaani oleks võinud kaaluda, kui piiri taga olnuks mõni tuhat pagulast, kuid paraku on neid kümneid miljoneid.

Probleemi lahendamise asemel saatis Juncker signaali kogu maailma kriisikolletesse, et Euroopa Liit võtab vastu ja jagab saabunud pagulased laiali igal juhul, kas või sunniviisiliselt. Tegemist oli puhtakujulise lumepalli poliitikaga, mis andis hoogu juurde Euroopa suunas liikuvale pagulaste voole. Seejuures oli märkimisväärne otsustavus, millega plaani oponendid immigratsioonivastasteks tembeldati ja vaigistati.

Merkel lõikab poliitilist profiiti

Junckeri plaanile järgnenud Angela Merkeli soolos teha ELi asüülireeglites erand, avada täielikult Saksamaa piirid ning kutsuda Ungarisse kogunenud pagulaste massid läbi Austria Saksamaale, võis aga näha lihtsalt poliitilise kasu lõikamise soovi. Sarnaselt Junckeriga saatis Merkel maailmale täiendava kutse asuda Euroopa poole teele. New York Times raporteeris, kuidas Iraqi Airways oli lisanud graafikusse lausa täiendavaid lende Bagdadist Istanbuli, et pidada nõudlusega sammu.

Erinevalt enamikust teistest ELi liikmesriikidest toetab Saksamaa avalik arvamus pagulaste vastuvõtmist. Bundesbanki juht Jens Weidmann on öelnud, et Saksamaal on kiiresti vaja immigrantidest tööjõudu, et katta tööjõu vajadus ning säilitada riigi jõukus. Juba praegu on puudu 500 000 töötajat ja aastaks 2020 oleks vaja täita täiendavalt 1,8 miljonit töökohta.

Lisaks majanduslikele kaalutlustele nägi Merkel pagulaskriisis ilmselt ka suurepärast võimalust Saksamaalt maha pesta möödunud sajandi võõravaenulikkuse kuvand. «Maailm näeb Saksamaad lootuse ja võimaluste maana. See ei ole alati nii olnud,» teatas Angela Merkel. Ka The Economist märkis oma 12. septembri väljaandes, et kui välismaalased näevad Merkelit pagulaskriisis liidrina, siis sakslased eelkõige Saksa valijaskonna arvamuse järgijana.

Merkeli poliitikal poleks õieti midagi viga olnudki, kui ta oma tegude tagajärgede eest oleks ka vastutuse oma õlule võtnud. Selle asemel otsustas ta aga koostöös Jean-Claude Junckeriga survestada teisi ELi liikmesriike võtma vastu uut plaani, mis sisaldanuks kohustust vastu võtta piiramatul arvul pagulasi kohustusliku kvootide süsteemi alusel – copy-paste Saksamaal juba töös olevast süsteemist, kus pagulased jaotatakse Saksa liidumaade vahel ära nende rahvaarvu ja majandustugevuse alusel. Nii läbimõtlematule ettepanekule ei olnudki võimalik oodata muud kui vastuseisu.