Õigupoolest tuleks Eestis kõiki kooliteemalisi jutte alustada ja lõpetada tunnustusega meie õpetajaskonnale. Seda, et Eesti õpilaste tase on rahvusvaheliste võrdlusuuringute (eelkõige PISA) järgi maailma ja Euroopa tipus, poleks, kui õpetajad juba praegu ei teeks meie lastega tundides kiiduväärset tööd.
Kindlasti on tore, kui koolihooned on nii funktsionaalsed kui ka ilusad, ent hariduse kvaliteedi seisukohalt on keskne tegur siiski võimekas õpetajaskond. Kui võrdleme Eestit Soomega, siis näeme ühelt poolt sarnasust praegustes õpitulemustes (oleme maailma tipus), ent teiselt üht suurt ja hirmutavat erinevust: Soomes on õpetajaamet noorte hulgas populaarne ja üliõpilaste seast saab valida parimaid õpetajakoolitusse, Eestis mitte. Ometi võiks arvata, et igas ühiskonnas on neid, kes peavad tööd laste ja noortega toredaks ja ahvatlevaks elukutseks.
See seab tõsiselt kahtluse alla, kas suudame Eestis praegust taset hoida ja soovitud suundades parandada või mitte. OECD võrdlusuuringutes osutatakse, et õpetajaid tuleks valida aastakäigu kõige võimekama viiendiku hulgast, aga kui kandidaate on vaid näpuotsaga, polegi ju midagi valida.
Seepärast ei tohi ka «õpetajaameti väärtustamine» jääda peokõnede sõnakõlksuks – praeguse seisu jätkumine toob varem või hiljem kaasa olulise tagasilanguse hariduse kvaliteedis. Loomulikult mõtleb noor inimene ja peabki eriala valides mõtlema, milline on ennustatav sissetulek ning millised on töötingimused. Paraku paistab praegusest seisust suhteliselt väike palk, ent palju tööd ja hurjutuste kuulamist. Miks siis peakski vabatahtlikult sellist teed valima?
Kindlasti on tore, kui koolihooned on nii funktsionaalsed kui ka ilusad, ent hariduse kvaliteedi seisukohalt on keskne tegur siiski võimekas õpetajaskond.
Palga osas oleme juba harjunud kuulma kena eesmärki: 1,2-kordne keskmine palk. Asja sisu on see, et õpetaja palk peaks olema sama haridustasemega töötajate keskmise sissetuleku kandis. On ilmselge, et soovides senisel moel jätkata absoluutselt kõigis koolimajades toimetamist, kütmist ja koristamist, ei saavuta me noori ahvatlevat palgataset mitte kunagi. Eufemistlik «koolivõrgu korrastamine» on vajalik selleks, et rohkem raha kuluks palkadele ja vähem hoonetele.
Teine oluline tegur on õpetaja roll iseseisva professionaalina – ise otsustava ja vastutavana. Soome haridussüsteemi asjatundja professor Jouni Välijärvi ütles intervjuus Postimehele (PM AK 2.05): «Paljudes maades käsitletakse õpetajaid justkui tehnikuid: on kellegi teise plaan, õpetaja lihtsalt teostab seda ja siis tuleb keegi tark, kes kontrollib tulemust. Soomlaste mõttemaailmale on niisugune asi võõras. Meil on õpetaja ise otsustaja ja vastutaja.»
See on midagi, mis ei sõltu kaugeltki üksnes poliitikutest, vaid koolijuhtide oskusest eest vedada loomingulist organisatsiooni ning kõigi ühiskonnaliikmete, aga eelkõige lapsevanemate käitumisest ja usaldusest õpetajate suhtes. Ehkki raha on väga tähtis, pole üksnes rahaga võimalik «õpetajaameti väärtustamist» osta.