Eerik-Niiles Kross: reetmine nr 8

Eerik-Niiles Kross
, poliitik (Reformierakond)
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eerik Niiles Kross
Eerik Niiles Kross Foto: Viktor Burkivski

Lääs on kasutanud kurde korduvalt oma julgeolekupoliitilistes huvides. Täna tuleb küsida, kas me kavatseme nad järjekordselt reeta või on seekord teisiti, kirjutab riigikogu väliskomisjoni liige Eerik-Niiles Kross (Reformierakond).

Käimasolev Süüria kodusõda ja Iraaki, Süüriat ning veel mitut piirkonna riiki puudutav lääne sõda ISIS-ega on neljas kord viimase poolsajandi jooksul, kui lääs kasutab kurde oma julgeolekupoliitilistes huvides. Reedetud on neid mitu korda ka varem, alates 1919. aasta rahulepingu murdmisest, millega lubati Kurdi riigi tekkimine. Täna tuleb küsida, kas me kasutame neid järjekordselt ära, kas me kavatseme nad järjekordselt reeta või on seekord teisiti.

1973.–1974. aastal Iraagi kurdide järjekordse ülestõusu ajal Saddam Husseini vastu andsid kurdidele relvaabi Iisrael, (revolutsioonieelne) Iraan ja Ameerika Ühendriigid. Väidetavalt oli Kissingeri juhis kurdide USA abistajatele: «Neil ei tohi lasta võita, aga seda ei tohi neile öelda.» Kurde oli vaja Husseini surumiseks nõustuma tollase Ühendriikide sõbra Iraani nõudmistega.

Iraan ja Iraak leppisidki kokku, Ühendriikide abi kurdidele lõpetati, kurdid kaotasid, üle 10 000 võitleja langes ja kurdi liidrid tapeti või põgenesid Iraani. Washington keeldus kurdi sõjapõgenike abistamisprogrammist, mida pisut varem kurdidele lubadusi jaganud USA ametnikud taotlesid. «Välispoliitikat ei tohi segamini ajada humanitaarabiga,» olevat olnud prevaleeriv seisukoht.

Esimese lahesõja ajal 1991. aastal innustas lääs kurde uuele ülestõusule. Lääne eesmärk oli sisuliselt sama mis varem: kasutada kurde põhivastast nõrgestava tegurina ja oma platsdarmina. Kurdide eesmärk on aegade algusest olnud ise oma saatuse üle otsustda, autonoomia, iseseisvus esimesel võimalusel. 1980ndatel, kui Iraagi väed taaspuhkenud kurdide ülestõusu maha surusid, külasid põletasid ja inimesi gaasitasid, ei olnud lääne abi kusagil. Nüüd oli aga kurde tarvis.

1. märtsil 1991 ütles president Bush raadio teel Iraaki edastatud kõnes: «Iraagi inimesed peaksid Saddami kõrvale lükkama ja see tooks kaasa kõigi olemasolevate probleemide lahendamise.» Kindlasti lugesid kurdid sellest välja rohkem, kui oli mõeldud, ent nende jaoks eksisteeris juba aastakümneid ainult üks probleem: vabaduse puudumine. Kurdi väed haarasid kontrolli kogu oma territooriumi üle ja lootsid lääne relvaabi ja tunnustust. Seda ei järgnenud.

Järgnesid Husseini sõjaline vastulöök ja sadade tuhandete kurdide väljaajamine oma kodust. Briti peaminister John Majori auks tuleb öelda, et enam-vähem ainuisikuliselt surus ta NATOs ja hiljem ka Washingtonis läbi idee lennukeelualast Põhja-Iraagis, mis päästis Iraagi kurdid hävingust. 90ndatel sai Iraagi Kurdistanist de facto iseseisev piirkond, mida küll ükski riik sellisena ei tunnustanud, ent mida ei kontrollinud ka Hussein. Lääs päästis mingil määral oma näo, säilitades Põhja-Iraagis sõjalisi lennumissioone, mis tagasid lennukeeluala.

Kui Ühendriigid alustasid 2003. aastal teist lahesõda, osutusid Iraagi kurdid läänekoalitsiooni loomulikeks liitlasteks. Sõja põhjarinne oli suurel määral kurdide kanda, nad sõdisid uljalt ja taas puhkesid lootused riiklikule tunnustusele. Läänel oli taas vaja kurde kui uue Iraagi tasakaalustavat ja läänemeelset jõudu, mitte kui iseseisvat poliitilist üksust.

Kurdid saavutasid autonoomia tunnustamise Iraagi uues põhiseaduses. Leppisid taas Iraagi koosseisu jäämisega, ent keeldusid Iraagi armee väeosade lubamisest oma alale ning oma Peshmerga vägede liitmisest Iraagi armeega. 2005. aasta põhiseaduskokkulepe nägi ette Kirkuki linna saatuse üle referendumi pidamist hiljemalt 2007. aastal. Selle ajaloolise Kurdi linna puhastas etniliselt Saddam 1970ndatel, ent aja jooksul on kurdid sinna tagasi kolinud.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles