Eesti hariduses on palju asju hästi. Enim teatakse PISA tulemustest, mis räägivad meie põhikoolilõpetajate maailmatasemel oskustest. Suurepärane on ka see, et haridust väärtustatakse, seda peetakse meil edu saavutamisel kõige olulisemaks teguriks, millele järgneb visa töö, kirjutab haridus- ja teadusministeeriumi analüüsiosakonna juhataja Aune Valk.
Palju sõltub vanemate haridusest
Haridusedu üheks põhjuseks võib olla meie vanema põlvkonna suhteliselt kõrge haridustase. Eriti kõrgharidusega emast sõltub see, kui kaua laps õpib ning millisteks kujunevad tema oskused. Täiskasvanute oskuste uuringu PIAAC analüüsist selgus, et kõrgharidusega isa ja ema lisavad Eestis haridusteele kumbki üle ühe täiendava kooliaasta. Teisisõnu need inimesed, kelle mõlemad vanemad on kõrgharidusega, õpivad neist, kelle mõlemad vanemad on põhiharidusega, ligi kaks ja pool aastat kauem.
Eestis on kõrgharidusega emasid 16-65-aastaste hulgas ligi kaks korda enam kui enamikus arenenud riikides, sealhulgas Soomes, Prantsusmaal ja Hollandis. Lähtudes vanemate hariduse olulisest mõjust lastele, on välja pakutud, et vanema põlvkonna harimisel oleks tulevase põlvkonna seisukohalt püsivam mõju kui rahalistel toetustel.
Lisaks vanemate haridusele on tähtis ka kodune õpikeskkond, mida muuseas mõõdeti raamatute arvuga kodus ja millest võib samuti tuleneda kaheaastane erinevus õpitee pikkuses. Samas on koduse tausta roll Eestis võrreldes paljude teiste riikidega suhteliselt väike ehk lõhed eri sotsiaalmajandusliku taustaga perede laste oskustes on pigem väikesed. Võrdsust peetakse hariduses, eriti madalamatel tasemetel aga sama oluliseks väärtuseks kui kvaliteeti. On tähtis, et kõigil lastel oleks nende perede sissetulekust sõltumatu võimalus oma oskused välja arendada. Seetõttu on ka eraraha ja erahariduse teema eriti põhihariduse tasemel väga tundlik küsimus.
Keel ja sugu on haridustee pikendajad
Rääkides ebavõrdsusest hariduses, siis jõuame soo ja koduse keeleni. Koduse eesti keelega inimesed õpivad ligi aasta kauem kui muu koduse keelega inimesed. Naised õpivad keskmiselt rohkem kui pool aastat kauem kui mehed, noorimas grupis (25-34)on aga vahe juba aasta.
Nii soolise kui ka keelelise ebavõrdsuse suurenemine vajab hariduspoliitikas kindlasti enam tähelepanu, eriti arvestades, et viimase integratsiooni monitooringu järgi vene koduse keelega vastajad väärtustavad haridust tegelikult isegi kõrgemalt kui eestlased. Koguni 79 protsenti mitte-eestlastest sooviks endale või oma lastele kõrgharidust, eestlaste puhul on vastav näitaja 10 protsendipunkti väiksem.
Tegelikult on kõrghariduse omandajate osakaal küll umbes kaks korda väiksem. Täiendavat uurimist vajaks, kas parimate eksamitulemustega koduse vene keelega noored eelistavad eestlastest sagedamini haridusteed jätkata välismaal, mis omakorda põhjustab siiajääjate hulgas hariduslikku lõhet.
Paari aasta tagune Praxise raport, kus uuriti keskharidusastme lõpetajate konkreetseid kavatsusi lõpetamise järel, tõi esile, et suur osa venekeelseid noori soovib jätkata välismaal. Eestikeelsetest noortest kavatses välismaale õppima minna 7 protsenti, venekeelsetest 31 protsenti. Sama uuringu järelküsitluses, mis viidi läbi keskhariduse lõpetamise järgsel sügisel, selgus, et oma plaani välismaale minna teevad teoks veidi rohkem kui pooled.
Muna õpetab kana?
Keskmine koolis käidud aastate arv on viimase 40 aastaga üle aasta kasvanud. Kui tänased 60-aastased käisid koolis keskmiselt ligi 12 aastat, siis tänased 25-aastased 13 aastat. Mis selle ajaga on juhtunud hariduse sisuga? Vaadates taas PIAACi andmeid, siis selgub, et põhiharidusega on Eestis olnud alati hästi. Ka vanemate põlvkondade põhiharidusega inimeste infotöötlusoskused on Eestis maailma tipus: selgelt üle OECD keskmise ja samal tasemel Rootsi ja Soomega. Võrreldes Rootsiga on meie noorte konkurentsivõime parem kui põhiharidusega vanematel inimestel, võrreldes Soomega veidi kehvem.
Kui seda, et noorte põhiharidusega on meil hästi, teame juba PISA uuringust, siis loogiline on küsida, kas samavõrra konkurentsivõimeline on ka Eesti tänapäeva kesk- ja kõrgharidus. Neil tasemetel pole lõpetajate oskuste võrdluseks rahvusvahelisi uuringuid tehtud, kuigi kõrghariduses on seda juba aastaid kavandatud. Kõrgkoolide võrdluseks kasutatakse kõige enam ülikoolide rahvusvahelisi pingeridasid, mis aga keskenduvad ennekõike teadustulemustele ja räägivad vähem haridusest.
Kui vaadata üldkeskharidusega inimeste oskusi, siis nende puhul võib näha selget trendi positiivses suunas. Meie keskharidusega noorte oskused on üle PIAAC uuringus osalenud riikide keskmise, samal tasemel rootslaste oskustega. Samal ajal on meie vanemate üldkeskharidusega inimeste oskused teiste riikidega võrreldes pigem madalad. Üheks põhjuseks võib seejuures olla asjaolu, et 1970ndatel oli keskhariduse omandamine kohustuslik.
Sarnane pilt on ka akadeemilise kõrgharidusega. Kui alla 30-aastaste hulgas on akadeemilise kõrgharidusega inimeste oskused üle PIAACi keskmise, siis 30-50-aastaste hulgas on need keskmised ja 50+ vanuses alla selle. Ka siin saame end võrrelda rootslastega.
Vaadates kõrgharidusega inimeste oskusi valdkonniti, paistame rahvusvahelises võrdluses positiivselt silma loodus- ja täppisteaduste ning humanitaaria ja kunstide lõpetanute oskustega. Nõrgemad on tehnika, tootmise, ehituse ja õpetajakoolituse lõpetanute oskused. Järgmine küsimus, mis siit loogiliselt üles kerkib, on, kas neid oskusi on ka vaja. Kas on mõtet käia koolis 13 aastat, või vahest isegi 16 või 19 aastat? Kas kauem koolis käimine ja paremad oskused annavad paremad võimalused tööturul? Mis saab neist, kes oskusi ei kasuta? Kui naised käivad kauem koolis, siis miks on neil ikkagi madalam palk? Sellest ja ka muust räägime PIAAC uuringule pühendatud uutes lugudes.
PIAAC ehk rahvusvaheline täiskasvanute oskuste uuring kaardistas 16-65-aastaste inimeste kolme infotöötlusoskust 24 peamiselt OECD riigis. Käesolev artikkel põhineb äsjailmunud aruandel «Haridus ja oskused», kokku ilmub seitse aruannet.