Eesti ajakirjandus konstrueerib Soome eestlast üsna samal moel, nagu välisajakirjandus on viimase aasta jooksul üritanud Narvast luua Krimmi – jõumeetodil ja eetiliselt kahtlaste võtetega, kirjutab Tamperes elav eestlane, Tampere ülikooli doktorant Jaanika Kingumets.
Olen Soomes elanud, õppinud ja töötanud alates 2004. aastast. Üheteist aasta jooksul olen siia oma kodu loonud, kaks last sünnitanud ja tööalaselt end teostada saanud. Minu jaoks ei ole piiriks iseenda ja Soome vahel olnud ei keel, kultuur ega bürokraatia.
Minu lugu Soomes ei ole ei Eesti olude tõttu piinarikas kodumaalt eemal viibimine, võõras riigis raske tööga enese tõestamine ega hambad ristis võõra kannatamine. Samamoodi pole see ka kiiresti pudrumägedeni, piimajõgedeni ja õnne valemini jõudmine. Üldse miski, mis ma olen siinmail teinud, tegemata jätnud või saavutanud, ei tulene otseselt sellest, et ma olen Soome eestlane.
Vaatamata sellele, et eestlaste kohalolek Soomes aasta-aastalt suureneb (Soomes ametlikult registreeritud eestlaste arv on küündimas 50 000ni), on «Soome eestlasest» saanud Eesti avalikus arvamusruumis marginaalne olend. Ta on kas oma sisult ja vormilt selgelt Eesti tavakodanikust eristuv groteskne või värvikas veidrik, kes seejuures sageli on ka pidetu või vastutustundetu. Või on ta siis kannataja, kes teiste sääraste veidrike taustal ennast tõestama peab.
Kuvand
Seda suhteliselt ühemõõtmelist «Soome eestlast» vaadatakse siis normaalsete ja korralike «tavaeestlaste» taustal, ning tema elule ja otsustele antakse avalikku hinnangut. See marginaalne olend – kui mitte öelda paaria – on tekkinud suurelt jaolt meediaruumi kajastuses, ajakirjanike visa töö tulemusena.
See kuvand on selgelt väljunud ajast ja ruumist, millesse ta 2007. aasta ELi tööjõuturu avanemise ja massilise Eestist väljarände tagajärjel tekkis. Ammugi ei sobi see kirjeldama Eesti-Soome ruumis aset leidvaid sotsiaalmajanduslikke suhteid üleüldiselt. Ometigi taastoodab Eesti meedia seda kuvandit päevast päeva, nädalast nädalasse ja aastast aastasse. Ja meie, Soomega seotud eestlased, oleme muutunud tööriistaks selle kaikuva meediaruumi käes.
Soome eestlaste teema on piisavalt müüv. Millegi värskega on meedias raske välja tulla, sest ega tavalise Soome eestlase igapäevaelu uudisväärtust just ei ületa ja ega see Soome elu ka tormiliselt muutu. Ning olgem ausad – keskmine lugeja tahab intriigi ja verd. Suurem osa meist, Soome eestlastest, on paraku tavalised inimesed, kes püüavad, nii hästi või halvasti kui oskavad, elada Soome riigis oma argielu. Jah, meie elu on tänu oma rändekogemusele ehk veidi eripärane, kuid see ei tee meist tulnukaid, keda maailmas enne nähtud poleks. Tasuks meeles pidada, et haritud või harimatu inimene jääb samal viisil harituks või harimatuks igal pool, olgu siin- või sealpool riigipiiri.
Me ei ole ka meediakangelased või kuulsused, kellele ükskõik mis formaadis meedias figureerimine vajalikku populaarsust toob. Teinekord aga – nõustudes näiteks intervjuud andma – tuleb meil kanda ka kaasvastutust selle eest, mismoodi meist meedias räägitakse. Paraku ei küsi keegi, kuivõrd meediasse paiskuv sõnum peegeldab seda, mida tegelikult öelda soovisime.
Artikkel «Valik nimega Soome» (Eesti Ekspress 15.04), mille üks infoallikas ma olin, on suurepärane näide sellest, kuidas sõnum pole isegi mitte tõlkes kaduma läinud, vaid kuidas paljude inimeste edastatud positiivsed lood andsid tulemuseks «üllitise», milles intervjueeritud ei suuda oma mõtteid ära tunda. Ajakirjanik on oma töö teinud, meediatarbijad järjekordse kergesti seeditava ja siis kiiresti väljaheidetava teema hammaste vahele saanud, kommentaarium hetkeks kaikunud, homme on uus päev. Aga mürgised jääkained aina ladestuvad organismis ja Soome eestlased tunnevad muret, mismoodi see kunstlik lõhe kodueestlaste ja meie, meie ja soomlaste ning Eesti ja Soome ühiskonna vahel laiemalt aina kasvab.
Võrdlused
Mõned konkreetsed näited veel. Päevast päeva ja nädalast nädalasse ilmuvad Eesti ja Soome sotsiaalteenuste ja -hüvede, palkade ja toidukorvide, töötingimuste jms võrdlused. Kõrvutatakse Soome ja Eesti ühiskonna sotsiaalseid ja majanduslikke aspekte, tõstatatakse ikka ja jälle lihtsakoeline küsimus: «Milline riik on parem?» Väike valik viimase paari nädala teemadest – «Eesti soomlased: elu on parem ja raha jääb rohkem kätte» (PM, 27.04.2015), «Soome perearst: sellist laristamist nagu Eesti meditsiinis pole ma näinud» (PM, 24.04.2015), «Vaata, kui suured palgaerinevused on Eesti ja Soome vahel» (ÕL, 16.04.2015) –, mida siis teised meediaväljaanded veel omakorda taastootsid ja võimendasid.
Soome eestlaste teema ning eestlaste väljaränne on poliitiliselt, sotsiaalselt ja kultuuriliselt keskmiselt olulisem teema. Selle ümber koondub hulk päevapoliitilisi argumente, mis teinekord leiavad tee isegi rakendatavatesse poliitikatesse, millest sõltub ehk isegi üllatuslikult ka kodueestlase elu. Ühe näitena võiks välja tuua, kuidas pideva meedias vastandamise ja utreerimise tagajärjel on laialt maad võtnud arusaam, justkui eestlastele kehtiksid Soome tööelus teistsugused reeglid kui soomlastele endile.
Väited nagu «eestlasena pead sa ennast tõestama iga päev» (EE, 15.04) on muutunud dogmaatilisteks tõdedeks ja meedial on sellise tõe kuulutamises oma roll. Diskrimineerimisjuhtumeid muidugi leidub, kuid püüe sisendada avalikkusele, et diskrimineerimine rahvuse põhjal on Soome eestlase tööelu argipäev, on selgelt liiast. Eestlased ei kõnni Soomes ringi, rinnas silt «Soome eestlane», kuid Eesti ajakirjanduse silmis see justkui nii oleks. «Soome eestlase» kategooriasse kuulumine paistab meedia tõlgenduses kaasa toovat terve rea spetsiifilisi reegleid, eeskirju ja suhtumisi nii institutsionaalsel tasemel (nt sotsiaal- ja tööturuteenused, maksud) kui ka ärimaailmas (rendisektor) ning seda ei väsita esile toomast.
On viimane aeg selleks, et Soome eestlaskonda hakataks nägema mitmemõõtmelisena. Meie Soome elama asumise taustad on võrreldamatult mitmekesisemad kui see, mis ajakirjanduse kaudu Eesti lugejaskonna teadvusesse jõuab. Need, kes kolisid Soome 1980ndate lõpus, 1990ndatel, enne ELiga liitumist, ning need, kes viimasel kümnendil. Isegi viimaste aastate Soome väljarännanute seas on olulisel määral diferentseeritust ning väljarände motiivide, praktikate, võimaluste kui tulevikuväljavaadete osas. Igal inimesel on rääkida oma lugu. Miks ei taha Eesti ajakirjandus näha eestlaste rännet Soome sotsiaalmajandusliku olukorra protestiaktsiooni või lihtsa mugavuspaguluse tõlgenduste kõrval ka hoopis laiemalt ja mitmetahulisemalt? Kui seda ei suuda teha ajakirjandus, mida siis üldse oodata poliitikutelt?
Soome eestlaskond
Inimeste liikumine eri paikade vahel, sh riigipiire ületava hargmaise nähtusena on lisaks poliitilis-majandusliku situatsiooni peegeldusele ka elutee loomulik kulg, maailmas peituvate võimaluste nägemine ja realiseerimine, soov näha, kogeda ja areneda. Mõned liikumised on lõplikud, teised ajutised ja toovad Eestisse tagasi, kolmandad viivad veel kuhugi mujale.
Miks ei taheta kajastada seda, kuidas meie eesti inimeste elu Soomes elamise ja riigipiiridest üle astumise läbi on rikastunud, kuidas uued ideed ja praktikad kulgevad nii ühes kui teises suunas? Ei, ma ei palu, et ajakirjanikud tõttaksid nüüd Soome eestlaste elu ülistavas ja ilustavas võtmes kajastama, küll aga oluliselt mitmekesisemalt, ausalt, adekvaatselt, kulunud stereotüüpidest kaugemale nähes. Ja mis peaasi: siinseid eestlasi ka päriselt kuulates, mitte valmismõeldud raamidesse sobituvaid lausekatkeid jahtides.
Tasub meeles pidada, et kuna Soome eestlaskond on eriti viimaste aastate arengute taustal märkimisväärselt arvukaks muutunud, siis puudutab Soome eestlaste teema väga suurt osa Eesti ühiskonnast üsna isiklikult. Mitte ainult neid, kes ise on väljarändajad ja pendeldajad, vaid ka nende lapsi ja teisi lähisugulasi, kellel tegelikult pole oma toimivust, otsustusvõimalust ega tegelikult ka vastutust selle situatsiooni ees, millesse näiteks laste puhul nende vanemad on nad pannud. Stereotüüpsed käsitlused, mida meedia viljeleb, puudutavad ja mõjutavad ka neid inimesi.
Kuidas edasi? Esmalt teeme algust sellega, et algatame avaliku arutelu, kuidas me Soome eestlastena saaksime ise aktiivselt osaleda selles, et meie kogemused ja hinnangud laiemat kõlapinda leiaksid. Meie kindlaks sooviks on, et meie kogemust elust Soomes ei kasutataks Eestis elavate ja väljarändajate vastasseisu ja võõraviha õhutamise huvides. Ajakirjanduselt ootame valmidust väljakujunenud raamidest väljapoole vaadata ja kuulata. Alternatiivseks võimaluseks on koondada ennast ringkaitsesse ja valida kollektiivne vaikimine.
