Tänavu möödub 70 aastat Teise maailmasõja lõpust. 7.-8. mail 1945 kapituleerus natsi-Saksamaa, 2. septembril 1945 Jaapan. Sellega sai ametliku lõpu inimkonna ajaloo kõige ulatuslikuim, purustavaim ja ohvriterohkeim sõjaline konflikt, mis kahtlusteta väärt kandma 20. sajandi suurima katastroofi nimetust, kirjutab ajaloolane Taavi Minnik.
Enamikes Euroopa maades on 8. mai sõjaohvrite mälestuspäev, mille sõnum on ühene: see kõik ei tohi enam mitte kunagi korduda. Sõjatulle kadunud vanaisasid meenutatakse 9. mail Venemaal, Ukrainas, Valgevenes ja mujal endistes nõukogude vabariikides. Kuid 9. mai tähendus on 70 aasta jooksul pidevalt muutunud. See ei ole enam ammu veteranide päev, keda täna elus vähe. See ei ole ka sõjas olnute poegade ja tütarde päev isade-emade mälestamiseks. Viimased 50 aastat on see olnud Kremli valitsejate pidupäev, mille tähelepanu keskmes on nemad, mitte keegi teine.
Üks Nõukogude Liidu ja Venemaa riigijuht teise järel, alates Leonid Brežnevist kuni Vladimir Putinini on usurpeerinud selle püha. Alates 1965. aastast on Võidupüha olnud kõigest ideoloogiliseks artefaktiks valitseja kätes, mis mõeldud sisetarbimiseks, et tõsta emotsioonide mõjul rahvuslikke meeleolusid.
Mis üldse toimus 9. mail 1945? Õigupoolest ju mitte midagi. Berliinis 8. mai südaööl (Moskva aja järgi juba järgmisel päeval, 9. mail) alla kirjutatud Saksamaa kapitulatsiooniakti puhul mürises Moskvas järjekordne suurtükisaluut, mis neil aastatel erinevate linnade võtmise puhul oli muutunud juba harjumuspäraseks. Tšehhimaal jätkusid samal ajal veel lahingud lääne poole põgenevate saksa väeosade ja punaarmee vahel.
Sõja lõpp oli kahtlemata toona kõigile kergenduseks ja rõõmsaks sündmuseks, kuid oli tarvis edasi minna ning sõjas purustatud elud üles ehitada. Järgmistel aastatel meenutasid Nõukogude Liidus võidupüha eelkõige ajalehtede esikaaned ning saluut suuremates linnades. Muidu oli 1960. aastate keskpaigani 9. mai tööpäev (vaba päev 1945-1948).
On palju vaieldud, miks võidupüha tähistamine jäi Stalini ja Hruštšovi ajal tahaplaanile. Ühest küljest olid Nõukogude riigil 1. mai ja 7. novembri (Oktoobrirevolutsiooni aastapäev) näol juba omad konsolideerivad riigipühad olemas, teisest küljest on ajaloolased väitnud, et mälestus sõjast ja võidu nimel ohvriks toodud seninägematutest inimkaotustest olid sedavõrd värsked, et Stalin ja Hruštšov pidasid selle tähistamist silmakirjalikuks.
Olid ju selle sõja veritsevad armid nõukogude linnades nähtavad veel aastaid. Tänavad, väljakud ja turud olid täis kerjavaid sõjainvaliide, kes üritasid maha müüa oma ordeneid, sineleid ning sõjast toodud saaki. Kuna sõjainvaliide oli Nõukogude Liidus raske sobitada propaganda poolt loodud sotsrealistliku kuvandiga triumfist, otsustasid võimud need nad lihtsalt nõukogude kodanike ja välismaailma silme eest peita. Alates 1948. aastast kadusid tuhanded invaliidistunud veteranid tänavapildist, nende tabamiseks korraldati miilitsa ja julgeoleku poolt öiseid haaranguid. Puutumata jäid vaid need, kes elasid peredega.
Nn. samovarid, nagu kutsuti toona jalgade ja käteta jäänud inimtorsosid, aga ka teised sõjainvaliidid suleti kinnistesse internaatidesse (enamasti asutatud endistesse kloostrihoonetesse) ja laagritesse, et need ei rikuks oma väljanägemisega ühiskondlike meeleolusid. Materjalid selle kohta on tänaseni Venemaal osaliselt salastatud, kuid siseminister Sergei Kruglovi 1954. aasta ettekandest on näiteks teada, et ainuüksi aastatel 1951-1953 isoleeriti ühiskonnast enam kui 300 000 sõjainvaliidi. Laagrid ja internaadid, millest said vanglad neile õnnetutele inimestele, asusid üle suure Nõukogude Liidu, Karjalast kuni Sahhalinini.
Millal sai võidupühast Nõukogude Liidus võidupüha? 1965. aastal, siis kui sõda ise oli jäänud juba inimpõlve kaugusele ning Kremlis oli end sisse seadnud edev ja pompöössust armastav Leonid Brežnev. Tema kujundas ühtlasi võidupüha šabloonse „rituaali”, mis kestab edasi tänase päevani. See koosneb sõjaväeparaadist Punasel väljakul, lillede asetamisest tundmatu sõduri hauale ja vastuvõtust Kremlis. Alates 1965. aastast on 9. mai ka puhkepäev.
Neile, kes sõjas olid, polnud loomulikult seda vaja, nende jaoks polnud sõja näol tegemist ju mitte ajaloosündmusega, vaid osaga nende elust. Võidupüha oli ja on tarvis valitsejatele, kes kujundasid sellest päevast nõukogude rahva suure kangelasteo-teemalise massikarnevali ja sõjalise jõu demonstratsiooni (tankid ja raketid Punasel väljakul), degradeerides langenute mälestuspäeva valitseja pühaks ning võidu Teises maailmasõjas valitseja triumfiks.
See traditsioon on edasi kandunud tänasesse Vene Föderatsiooni, kus võidupüha on põhimõtteliselt asendanud kunagise 7. novembri ehk oktoobrirevolutsiooni aastapäeva kõige olulisema riikliku tähtpäevana. Seda alates 1995. aastast, sõjalõpu 50. aastapäevast, mida Moskvas tähistati toona koguni kahe sõjaväeparaadiga.
Aastatel 1991-1995 võidupüha kõrgemal tasemel eriti ei tähistatud, kuid siis mõisteti riiklikul tasemel, et Suure Isamaasõja näol on tegu lootustandvaima vundamendiga, millele rajada rahvuslik mütoloogia ja identiteet, riiklik kasvatus üldhariduskoolides ning koosmeel terves riigis. Sellest alates on üritanud Kreml Nõukogude Liidu võitu natsi-Saksamaa üle Teises maailmasõjas „venestada”, vähendades järjekindlalt teiste rahvaste, aga ka näiteks lääneliitlaste rolli selles.
Vene ajalookäsitluse järgi olid Venemaa ning vene rahvus juhtivaks jõuks võidus Hitleri üle. Muud Nõukogude Liidu rahvad, eelkõige ukrainlased ja valgevenelased on selles taandatud pigem teisejärgulisse rolli. Teisisõnu on tänane Vene Föderatsioon kaaperdanud kunagise NSV Liidu ja nõukogude rahva võidu, millega tal reaalsuses side puudub. Tänaste vene põlvkondade mälestus ja teadmised sõjast on paraku taandatud stampidele „meid on alati vihatud”, „see-eest meid kõik kartsid” ja „venelased alati võitsid”.
Võidu Teises maailmasõjas on kaaperdanud sarnaselt oma eelkäijatele ka putinlik režiim, millele ajalugu ning kitsamalt 9. mai on muutunud eneselegitimiseerimise vahendiks ning oma imidži upitamiseks. Võidupüha lubab konsolideerida ühiskonda, kuid ühtlasi luua terava meie-nemad vastanduse vene ühiskonna sees. Aga ka väljaspool: need, kes tähistavad 9. maid meiega on „omad”, need kes mitte on meie „vastu”.
Käimasolevas Ukraina konfliktis on vastaspoolele ning Läänele projitseeritud fašistide järeltulijate kuvand, Venemaale ja venelastele fašismiga võitlevate helgete jõudude kuvand. Mälestus võidust Teisest maailmasõjas aitab ühtlasi tänasel Putini-Venemaal ühiskonna tähelepanu kõrvale juhtida riigi agressiivselt välispoliitiliselt kursilt, mis kannab mitmeid arnasusi Hitleri Teise maailmasõja-eelse kursiga.
Selleks kirjutatakse muuhulgas Venemaal, mille juhid vähemalt sõnades võitlevad katsetega Teise maailmasõja ajalugu ümber vaadata, järjepidevalt ajalugu ümber. Selle aasta veebruaris leidis Moskvas aset tuline debatt briti ajaloolase Norman Davies’e ja vene kolleegide vahel. Davies’el tuli äraspidist ning vene etnotsentristlikku käsitlust Teisest maailmasõjast ümber lükata. Ning vene ajaloolastele meelde tuletada, et Hitleri vastu sõdisid ka teised rahvad lisaks venelastele ning mitte ukrainlased ei moodustanud NSV Liidu rahvastest suurimat kollaborantide rühma, nagu kinnitavad täna paljud vene ajaloolased, vaid selle moodustasid venelased ise.
Kellele siis ikkagi kuulub võit? Riigile? Valitsejale? Dissidendist kirjaniku Juli Danieli ajaloolasest poja Aleksandr Danieli järgi kuulub sellele õigus vaid meie hulgast kiirelt kaduvatele rindemeestele, kelle apoteoos vene relvadele jätab ja jättis ükskõikseks.