Uskumatu sigadus – nii hindas Tartu Ülikooli rektor Volli Kalm eile füüsikainstituudi töötaja tegu, kes lubas muuta gümnaasiumineidude riigieksami tulemusi, kui need hakkavad tema armukeseks. Loomulikult peab ülikooli juhtkond selle inimesega enne rääkima ja asjaoludes ise veendumusele jõudma, ent rektori esialgse põhimõttelise reaktsiooniga, et nii käitunud inimene ei saa ülikoolis töötamist jätkata, saab vaid nõustuda.
Sõltumata sellest, kas prokuratuur leiab mehe teos kuriteo tunnuseid ja algatab uurimise või mitte, on igal juhul tegemist eetiliste piiride ületamisega. Pealegi on tegu selliste küsimustega, mis reageerimata jätmisel seaksid kahtluse alla ülikooli põhiväärtusi. Eksamitulemuste võltsimine on ju akadeemiline petturlus. Ka ülikool müüb usaldust – seda, et õppuritele antud hinded ja lõpuks kraad iseloomustavad õigesti nende omandatud teadmisi. Mängus on inimeste saatused ja lõpuks on sellel usaldusel ka majanduslik sisu. Tõsi, jutt käis konkreetsel juhul keskkooli riigieksamite hinnetest, seni teada oleva põhjal polnud sellel inimesel tegelikult ligipääsu vastavatele andmebaasidele jne, ent juba sellise pettuse pakkumine puudutab ülikoolile ülimalt olulist väärtust.
Ülikool tegeleb noorte inimeste õpetamisega. Vähemalt praeguses ja tulevases Eestis oleks tõepoolest kujuteldamatu, kui ülikool taluks töötajat, kes teeb noortele neidudele ettepanekuid hinde parandamise või õigupoolest mistahes muu teene eest seksiga tasuda. Üliõpilased ning Eestis enamasti ka abituriendid on seaduse mõttes küll täisealised, ent kelle tahes nõrgemas positsioonis inimese sellise valiku ette seadmine on igal juhul äärmiselt inetu tegu, millele iga organisatsioon, kus midagi sellist juhtub, peab andma selge hinnangu: see on lubamatu.
Mida iganes ka armukeseks hakkamise eest hindeid muuta lubanud mees ise seejuures mõtles, suunas ta oma ettepanekud selgelt temast nõrgemas positsioonis olevatele noortele inimestele. Abituuriumi ajal ollakse suure surve ja pinge all – eksamihinded ongi olulised, ent kujutlus, kui palju need inimese tulevast elu mõjutavad, on tegelikkusest vast suuremgi.
Võiksime mõelda ka sellele, kas me oleme ühiskonnana, oma hoiakutega loonud pinnase selleks, et noored ongi valmis selliseid pakkumisi kaaluma. Meil on levinud kujutlus, et ainult ülikool, aga mitte näiteks korralike ametioskuste omandamine kutseõppes, tagab väärika ja õnneliku elu. Võib-olla on tegelikkus siiski vastupidine: inimene saab olla edukas erialal, mis vastab tema võimetele ja ka töötahtele; inimene saab olla õnnelik tehes tööd, mida ta tõepoolest oskab ja ta pole oskuste tunnistust lihtsalt ostnud.