Vaatame värskeid videokaadreid ja näeme justkui heiastust kaugest minevikust, mil barbarite rünnakud pühkisid maamunalt kümnete ja kümnete põlvkondade loomingu – kultuuri füüsilised mälestusmärgid ja selle, milleni inimesed oma elukorralduses olid jõudnud.
Näeme oma kaasajas, et kultuuriline tagasilangus on võimalik, ning oleme tunnistajaks sellele, mismoodi see toimub ning millised on väärtuste hävitajate ja laialitassijate põhjendused. Ideoloogiline jutt põimub lihtlabase saamahimuga – esimene varjab teist.
Terroristlik organisatsioon Islamiriik tegutseb maadel, mida võib nimetada inimkonna kultuuri hälliks. Õiguslikult võib kogude omanik olla küll Iraagi riik, ent on selge, et laiemas vaimses tähenduses kuuluvad need muistised kogu inimkonnale.
Kuuleme äärmuslaste ideoloogilist põhjendust, et nad hävitavad ebajumalakujusid. Terve mõistuse seisukohalt on peaaegu võimatu mõista, kuidas saaksid ammu kadunud usundite mälestusmärgid ohustada praegusaja moslemite usku. Tõenäoliselt ongi videotes näidatud hävitustöö vähemalt osaliselt kattevarjuks hiiglaslike mõõtmetega süstemaatilisele muuseumiröövile.
Näeme viimase paari sajandi vältel muuseumidesse kogutud esemete ja väljakaevatud mälestiste barbaarset purustamist. Seda, kuidas nad ühe osa esemetest minema veavad ja mustal turul maha müüvad, Islamiriigi liikmed mõistagi oma videotes ei näita.
Olemuslikult pole röövimine purustamisest kuigivõrd parem, sest esemed omandavad tähenduse kontekstis – just neid kogumina uurides on võimalik teha sisukaid järeldusi ammustel aegadel elanud inimeste elu, nende ühiskondade kohta. Üksikuna võivad need kaunistada mõne kollektsionääri kabinetti, ent suur osa loost on kadunud. Mitte üksnes muistsed müürid ja skulptuurid, vaid ka muuseumitöötajate mitme sajandi vältel tehtud töö on väärtus, mis nüüd äärmuslaste ja röövlite käe läbi kaob.
Kultuuriväärtuste kaitseks relvastatud konfliktide ajal on riigid sõlminud 1954. aasta Haagi konventsiooni ja selle hilisemad protokollid. Näeme, et neil nagu paljudel teistelgi rahvusvahelise õiguse dokumentidel on mõtet, kui on riigid, mis nende au sees pidamist oma jõu ja autoriteediga tagavad. Kultuuriväärtused on saanud kannatada paljudes tänapäeva relvakonfliktides, aga islamiäärmuslaste teod muudab eripäraseks süstemaatilisus, millega hävitustöö ja röövimine on ette võetud.
Nüüdsetest sündmustest nii ISi kui ka näiteks Boko Harami vallutatud aladel näeme ilmekalt, et kultuuri hoidmine algab tõepoolest julgeolekust ja elementaarsest korrast. Kultuuriline tagasilangus on võimalik, kui ühiskond ei suuda ennast äärmuslaste eest kaitsta.