Marti Aavik: suur siht?

Marti Aavik Foto: Peeter Langovits / Postimees

«Kuidas läheb?»

«Ise ei saa arugi, aga kõik kadestavad.»

See naljakalt ülbe vastus ilmestab väga hästi kodupimedust – ise teame, et kogu aeg tuleb igasugu jamadega tegeleda ja seda, mis sandisti, on päris palju, aga eemalt vaadates ja võrdluses teistega ei pruugi väga vigagi olla. Selgituseks välismaalastele: «pole väga vigagi» ütleb õige eestlane siis, kui teised ütleksid «hästi» või «suurepäraselt».  

Vaadake näiteks kaarti Freedomhouse’i värske maailma vabaduse raporti juures (www.freedomhouse.org) ja näete, et enamikku maailma territooriumist katavad mittevabad riigid ning neis maades elab enamik maailma inimestest. Raporti pealkiri on masendav: «Demokraatia kõrvale heitmine: raudse rusika tagasitulek». Ja üldistav hinnang muutustele maailmas: «vabaduse olukord halvenes 2014. aastal peaaegu igas maailmajaos».

Eesti kuulub demokraatia, poliitiliste vabaduste ja inimõiguste eest kõnelemisele pühendunud Freedomhouse’i hinnangul kõige vabamate riikide hulka. Ja organisatsioone, mis Eesti maailma võrdluses päris tipu lähedale paigutavad, võib üles lugeda ridamisi.

Ise peame nägema oma vigu ja peenehäälestamise kohti ning need vaatavad ühel või teisel moel vastu ka detailirohkematest «edetabelitest». Vabadust võib võrrelda ka jalgrattasõiduga: selleks et sadulas püsida, tuleb kogu aeg vändata – pidevalt vabaduse kaitsmisega tegeleda. Selge on aga see, et neist «edetabelitest» vaatab meile vastu üks osa Eesti eduloost, mida tuleb nutikalt ja ausalt rääkida nii omadele kui võõrastele.

Kas sel jutustamisel on mõtet? Kas on vaja «suurt lugu»? Kas poliitikud-riigimehed peaksid (teiste hulgas) olema sellise pakkujad ja rääkijad? Kas on vaja eestvedamist, säravaid ideid, inimeste innustamist ja tuleviku kirjeldamist. Mina vastan «jah».

Need, kes vastavad «ei», olen märganud, toovad tavaliselt näiteks autoritaarsed liidrid, jabura pateetika, mille varjus valitsejad oma musti tegusid teevad. Aga nad unustavad vaba maailma riigimehed, kes on suutnud inimesi innustada ja poliitikatega toetada piisaval määral, et tõepoolest midagi olulist juhtuma hakkab. Nad unustavad meie omagi head näited, et vabu inimesi on võimalik kaasa haarata ja tegutsema julgustada.

Psühholoogiast teame, et inimeste usul oma võimalustesse ja võimetesse on selge mõju sellele, kui suurt edu nad saavutavad. Kahest täpselt samade eeldustega inimesest üks arvab, et ta on jõuetu ega saa midagi muuta ning ei julgegi midagi ette võtta, näiteks ennast riigivõimu eest kaitsta. Teine usub, pingutab ja lõpuks (võib-olla) saab oma eesmärgile lähemale.

Mulle tundub, et need poliitikud, kes ei usu oma võimesse innustada inimesi lugudega ja (elust natuke suuremaid) sihte seada, pole veel päris riigimeheks saanud. Ja ega ole vist päriselt needki, kes küll teisi suurte sihtide puudumise pärast sõitlevad, aga ise sõna saades ikkagi tillukesi ja tehnilisi pakuvad. Sihiseadeta poleks kunagi ühelegi künkale suurt ja säravat linna ehitatud…