Eesti on sattunud keskmise sissetuleku lõksu – odavat tööd me enam teha ei taha, aga kallimat ja keerukamat veel ei oska. Kuidas siit välja pääseda? Nii küsib Tea Varrak Arengufondi mõtteraamatus ilmunud essees.
Tea Varrak: kuidas pääseda lõksust, kuhu jõudmisest unistasime?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ehkki Eesti edulugu pole müüt, vaid käega katsutav ja silmaga nähtav, pidi president isiklikult välja ütlema, et see, mis meid siia toonud, enam edasi ei vii. Tunnustatud hääled ettevõtlusringkondadest on kinnitanud, et Eesti konkurentsivõime lahustub praegu kiiremini, kui seda tunnistada soovime. Mõtlemapanev on ka fakt, et rahvusvahelised konsultatsioonifirmad soovitavad Balti riikidesse laienevatele ettevõtetele pigem Riiat kui Tallinna.
Üritades kokku võtta Eesti majanduse hetke olulisemaid makroprobleeme, torkab silma neli märgilist murekohta. Meie investeeringute tase on langenud murettekitavalt madalale – seda hoolimata pankade kinnitustest, et raha selleks oleks. Tööstustoodang on küll pärast kriisi taastunud, kuid tänane kasvutempo jätab soovida. Eesti ekspordi tase pole küll otseselt alarmeeriv, kuid suur osa ekspordikäibest on koondunud mõne kitsa sektori kätte. Ning meie tööturg näitab kokkujooksmise märke.
Pole juhus, et need neli probleemi ilmnevad majandusõpikutes sageli koos – peatükkides, kus räägitakse keskmise sissetuleku lõksust. Just sinna on langenud ka Eesti.
See pole midagi üdini negatiivset – enamik 15 riigist, keda võime pidada oma saatusekaaslasteks, unistavad sellest „lõksustˮ −, kuid me ei tohi siia kinni jääda. Leian et Eesti järgmine arenguhüpe saab toimuda peamiselt tehnoloogiainvesteeringute otsustava suurendamise abil, minu lahendus selle saavutamiseks oleks n-ö inseneride ettetootmine.
Tipp-töötajate ettetootmine
Keskmise sissetuleku lõks tähendab, et arengumaana alustanud riik on hoo sisse saanud, arenenud riikidega jõudsalt vahet vähendanud, kuid enne järelejõudmist on hoog raugenud. Algne konkurentsieelis (enamasti odav tööjõud) on ammendunud, kuid hüpet uuele tasemele, arenenud riikide hulka pole suudetud teha. Eesti puhul tähendab see lihtsalt, et odavat tööd me enam teha ei taha, aga kallimat veel ei oska.
Väidan, et lõksust välja murdmiseks peame forsseeritult keskenduma probleemi teisele poolele – meie ühiskonna võimele teha tarka ja kallist tööd. Pelgalt omal jõul sinna jõudmine võib võtta aastakümneid, murrangu tekitaks vaid suured tehnoloogiainvesteeringud Eestisse. Meid aitaksid edasi suured tipptehnoloogiafirmad, kelle partneriteks on paljud kohalikud ettevõtted, kes omakorda kaasavad kohalike ülikoolide teadus-arendusvõimekuse. Vaid nii levib kalli ja keeruka töö tegemine väljapoole tööstus- ja tehnoloogiaparke, päästes lõpuks Eesti keskmise sissetuleku lõksust ja kasvatades meie kõigi ühist heaolu.
Seal, kus statistika räägib välismaiste otseinvesteeringute kidumisest, kõneleb praktika konkreetsetest ettevõtetest, kes kaaluvad Eestisse investeerimist, ent lõpuks otsustavad seda siiski mitte teha. Rahvusvahelised tööstusettevõtted, keda selleks kutsutud asutused on veennud Eestisse investeerima, ütlevad sageli – tuleme, kui siin on olemas pädev ning koostöövalmis tehnoloogiaülikool ning inseneride baas. Tehnoloogiaülikooliga on meil päris hästi, kuid kõrgelt kvalifitseeritud tööjõuga kaugeltki mitte. Nende puuduse taha on jäänud palju olulisi investeeringuid.
Suurte tehnoloogiainvesteeringuteta ei tee meie ühiskond arenguhüpet läbi klaaslae, mis päästaks Eesti keskmise sissetulekuga riikide lõksust. Ehkki, nagu mainisin, pole see lõks kõige ebamugavam koht, kus olla, pole siiski mõeldav käsi rahulolevalt tasku pista. Selles lõksus viibimine pole kahjuks miski, mis läheb ise üle, kui ainult pisut aega anda. Lõuna-Aafrika Vabariik ja Brasiilia on vaid mõned näited riikidest, kes on selles lõksus juba aastakümneid.
Minu nägemuse võib lühidalt kokku võtta kui „inseneride ettetootmiseˮ, et suure hulga kõrgkvalifitseeritud tööjõuga muuta Eesti atraktiivseks kohaks suurtele tipptehnoloogiafirmadele. Vaid arvestatav hulk keerulist ja kallist tootmist suudab tekitada kogu ühiskonda mõjutava teadmussiirde, luua juurde piisaval hulgal uusi töökohti ja uut äri, muuta üldpilti meie ühiskonna töötamise olemusest.
Haridusmaailma reaalsus on, et inseneri või muu kõrgkvalifitseeritud töötaja koolitamine võtab vähemalt viis aastat. Ärimaailma reaalsus on, et viie aastaga võib sektor tundmatuseni muutuda. Loogika, et meelitame Eestisse ettevõtted ja siis koolitame ka neile vajalikud insenerid, lihtsalt ei tööta.
Soovitus kõlab lihtsalt, kuid vajab praktikas ei rohkemat ega vähemat kui ühiskondlikku kokkulepet. Ma väidan, et tipptasemel tehnoloogiainvesteeringute nimel, mis aitaksid meid välja eelkirjeldatud lõksust, peame pöörama senise loogika vastupidiseks. Lihtsalt öeldes – insenerid ees, töökohad järel.
Kui ühiskond jõuab üksmeelele, et see on meie ühine põhimõtteline otsus; on just inseneride koolitamine kaart, millele järgmise aastakümne jooksul panustame ning mille nimel oleme valmis kuhugi mujale vähem panustama, sest kõrgelt kvalifitseeritud inimese koolitamine on kõike muud kui odav.
Praktikas tähendaks see, et meie ülikoolid valmistavad ette oluliselt rohkem tehnoloogiaerialade inimesi, kui nõuab tänane tööturg või homne prognoos. Ühiskond peab ühise tulevikukasu nimel võtma täna kanda sellega kaasnevad kulud ja riskid. Viimased algavad kas või sellest, et mingi hulk tipptasemel spetsialiste võtavad oma hariduse ja lahkuvad Eestist. Kehv lugu küll, kuid kindlasti mitte nii traagiline, et selle nimel suured asjad tegemata jätta. Sest, nagu öeldud, suured tehnoloogiaettevõtted ei tule kohta, kus lubatakse viie aasta pärast vajalikud inimesed TTÜ aulas pidulikult üle anda, vaid riiki, kus need inimesed on reaalselt tööturul olemas, neid on piisavalt ning nad on maailmatasemel haridusega.
Rõhk rakendusteadusele
Tallinna Tehnikaülikooli kogemus kinnitab, et panustamisest üksnes tugevale fundamentaalteadusele paraku ei piisa: tehnoloogiaülikool teenib ühiskonda ja maksumaksjat kõige paremini siis, kui seal on toimiv ja tõhus süsteem teadussaavutuste ja -kompetentsi toomiseks ettevõtlusse.
Parim viis selleks on oluliselt laiendada ülikoolide juurde rajatud innovatsioonikeskuste ja doktorikoolide võrku. Praegu ülikoolide juures tegutsevates 15 doktorikoolis saavad doktoriõppe parimad pead interdistsiplinaarse ja rahvusvahelise programmiga õppekavale lisaks reaalse töökogemuse konkreetses tehnoloogiaettevõttes, sidudes õpingud konkreetse ettevõtte vajaduste ja spetsiifikaga. Tulemuseks on maailmatasemel tippspetsialistid, kellesarnaste nimel võitleb tänaseks juba kogu arenenud maailm.
Hea uudis on, et ka välismaalt Eesti doktorikoolidesse tulnud õppuritest arvestatav hulk seob oma tuleviku pärast õpingute lõppu Eesti riigi ja ettevõtetega. Halb uudis on, et täna suudame neid koolitada liiga vähe. Doktorikoolid on väga tõhus viis kõrgetasemelise teadmussiirde elluviimiseks, ent see süsteem vajab riigilt praeguse projektipõhise ülesehituse asemel pikaajalist toimemehhanismi. See oleks julge, kindlasti ka kulukas ettevõtmine, kuid selge ja suure pikaajalise tuluga investeering Eesti tulevikku.
Tahan tuua ka ühe kainestava sõnumi. Idufirmad on igati kiiduväärt ja ambitsioonikas sektor, kust kasvab välja nii mõnigi tulevikus oluline tööandja, kuid ma ei julge võtta neid ainukese võluvitsana ja vaid neile lootma jääda. Tegelik edu kasvab sellest, kui hakkame noortele inseneriteadusi tutvustama maast-madalast. Vaid nii on lootust saada meie majandusse piisavalt inimesi, kes Eestis tööstust veaksid ja teeksid koos ettevõtetega rakendusteadust, mis oleks ettevõtluses kasutatav ja looks konkurentsieelist.
Me peaksime olema üksmeelel selles, et lisaks kaasmaalastele koolitame ka välismaalasi − kohe palju välismaalasi, sest meid endid on lihtsalt liiga vähe –, ning peame tegema kõik selleks, et võimalikult suur hulk neist pärast õpingute lõpetamist oma elu Eestiga seoksid.
Olen kaugel väitmast, et näiteks viis rahvusvaheliste tehnoloogiafirmade siinset tehast on kõik, mis vaja Eesti lõksust päästmiseks, kuid mujalt seda arenguhüpet alustada ei saa. 99,9% Eesti ettevõtteist on keskmise suurusega või väikeettevõtted – hoolimata koostööst, muutmispingutustest ning mitmest suurepärasest näitest jääb suures plaanis neil tootlikkuses murrangu sooritamiseks jaksu väheks. Saades aga kohapealseks partneriks tugevale tipptehnoloogiaettevõttele levib nii tehnoloogia kui ka oskusteave märksa kaugemale mõnest suurest välismaa logoga tehasest. Tehnoloogiate ja kompetentsi levik loob uusi keerulisi ja hästi makstud töökohti ka kaugel väljaspool konkreetse tehnopargi piire.
Üksmeelel peaksime olema ka selles, et me ei oota tulemust üleöö. See võtab aega. Me ei tohi vähendada teadusesse ja haridusse suunatud vahendeid, vaid vastupidi. Küll peame julgema kriitiliselt otsa vaadata raha senisele jaotusele, et saaksime olla kindlad: Eesti maksumaksja investeerib ühiskonna haritusse kõige tulusamal moel.
Kui Brasiilia ja Lõuna-Aafrika on hoiatavad näited aastakümneteks keskmise sissetuleku lõksu jäänud riikidest, siis on ka julgustavaid eeskujusid – need on Lõuna-Korea, Singapur ja Soome. Kõik kolm riiki astusid 1960. aastatesse suhteliselt tagasihoidlikena, kuid otsustavad investeeringud haridusse, eeskätt tehnoloogiaharidusse (koos selleks vajaliku ühiskondliku üksmeelega) on viinud nad tänaseks maailma edukaimate hulka.
Autor. Tea Varrak on Tallinna Tehnikaülikooli innovatsiooni ja rahvusvaheliste suhete prorektor ning innovatsiooni- ja ettevõtluskeskuse Mektory direktor. Varem on ta töötanud Rahandusministeeriumi kantslerina ning juhtinud muuhulgas Ettevõtluse Arendamise Sihtasutust, Mainori Majanduskooli ja Audentest.
Käesolev essee ilmus Arengufondi mõtteraamatus. Postimees avaldab teksti Arengufondi loal.